Kas põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse alusel võib konkurentsiamet esitada ettekirjutusi lepingutele, mis on konsignatsioonisuhted, st kui kaup jääb kuni edasimüügini tarnija omandisse? [TEISINIS_PAGRUNDAS]: Otsene normitekst alusmaterjalis ei ole esitatud, mistõttu toetun uudises kajastatud kohtulahendi loogikale ja üldisele õigusprintsiibile: järelevalveameti sekkumisõigus on seadusega antud kompetents ja seda ei tohi kohaldada laiemalt, kui seaduse kohaldamisala seda lubab (põhiõiguslikult tuletatud nõue, et riigi sekkumine eravalduses vajab selget seadusalust). Kohus jõudis Tallinna halduskohtu 23. oktoobri 2026. aasta otsuses järeldusele, et seadus reguleerib ostu-müügisuhteid, aga mitte konsignatsiooni, kus hulgimüüja ladustab ja käitleb tarnija omandisse jäävat kaupa; samuti ei ole alla kolme kuu säilivusajaga kaup „raisku läinud kaup“, mistõttu sellise kauba tagastamise kokkulepe ei ole seadusega keelatud.
Mida kohtupraktika ütleb: Alusmaterjalis kohtupraktika väljavõtet laiemalt ei ole, kuid Tallinna halduskohtu 23. oktoobri 2026 otsus Allium UPI OÜ ja Magnum Medical OÜ kaebuste asjas on siinses küsimuses juhtiv lahend, mis tühistas konkurentsiameti 2025. aasta juuli ettekirjutused. Praktika selle küsimuse osas on seni ühe otsusega loodud ning apellatsioonietapp võib seda veel muuta. [PRAKTILINE_REIKSME]: Konsignatsioonilepingute osapooltel on nüüd konkreetne ja kohtus kinnitatud argument: kui kaup jääb kuni edasimüügini tarnija omandisse, siis tarnijalt tagastamise nõudmine või tagastamise keelamine ei kuulu ebaausate kaubandustavade seaduse regulatsiooni ja ameti ettekirjutusel puudub õiguslik alus. Samas tuleb lepingu sõnastust kontrollida – kui leping faktiliselt korraldab omandi ülemineku tarnimisel ning konsignatsioon on ainult nimeline, saab amet sama argumendi enda kasuks pöörata (kohtu analüüs põhineb suhte tegelikul loomul, mitte lepingu pealkirjal). Jälgida tasub, kas konkurentsiamet otsuse vaidlustab ja kas Riigikogu maaelukomisjoni poolt arutatav seaduse järelhindamine ning EL-i direktiivi muutmise ettepanek toovad seadusesse selge konsignatsiooni regulatsiooni, mis hetkel puudub.
Varjupaikadesse jõuavad sageli teadmata terviseseisundiga loomad, mistõttu varjupaigas peab olema määratud veterinaararst, kellel on ülevaade loomade terviseseisundist, kuigi täiskohaga loomaarsti palkamise kohustust ei ole.
Hulkuvate loomade püüdmise korra kohaselt peab kohalik omavalitsusüksus korraldama hulkuvate loomade paigutamise varjupaika, loomad vaatab viivitamata läbi veterinaararst ning eri soost, eri liiki ja haiged loomad paigutatakse eraldi.
Varjupaikade tegevusloakohustus, mis kehtima hakkab 2028. aastast, muudab loomade hoiukohad riiklikult kontrollitavateks tegevusaladeks, kuid ei sulge vabatahtlikku loomapäästet. Uudises on tegemist Riigikogu 21. oktoobril vastu võetud loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seadusega (899 SE), mille puhul avalik vaidlus käib varjupaikade tulevase loa- ja nõuete süsteemi üle. Õiguslikult ootab varjupaigasid ja hoiukodusid eristatud vastutus: varjupaik vajab tegevusluba, hoiukodu aga mitte, sest hoiukodu tegutseb varjupaigaga sõlmitud lepingu alusel ja vastutab hoiukodude võrgustikku korraldav organisatsioon. Veterinaarseaduse tegevusloa süsteem (sh § 28 tegevusloa peatamise ja kehtetuks tunnistamise erisused) annab raami, mille kohaselt loa andmine on seotud veterinaarkontrolliga ja vastutusega veterinaarnõuete rikkumise eest. Loomakaitseseaduse kohaselt reguleerib loomade kaitset haiguste eest veterinaarseadus, mistõttu varjupaikade nõuded on kahe seaduse lõikepunktis.
Tegevusloa süsteemi kohaldamisel tuleb eristada tegevusi, mille jaoks loa taotlemine on kohustuslik, ja tegevusi, mille jaoks loa vajadust seadus välistab — veterinaarseaduse sätete nähtav osa sätestab, et tegevusluba ei ole vaja taotleda määruse (EL) 2016/429 artikli 176 lõikes 2 nimetatud tegevusalal. Varjupaiga pidamisel peab olema määratud veterinaararst, kellel on ülevaade loomade terviseseisundist, kuid täiskohaga loomaarsti palkamise kohustust seadus ei kehtesta. Hulkuvate loomade püüdmise, pidamise ja hukkamise kord kohustab kohalikku omavalitsusüksust korraldama hulkuvate loomade paigutamist varjupaika ning näeb ette, et varjupaika paigutatud loomad vaatab viivitamata läbi veterinaararst ja eri soost, eri liiki ning haiged või vigastatud loomad paigutatakse eraldi. Loomakaitseseaduse alusel kehtestatud muudatused — koerte püsiva ketis pidamise järk-järguline keelustamine, zoofiilia ja seda kujutava materjali tootmise ning levitamise keeld, järelevalve tugevdamine ja karistusmäärade suurendamine — jäävad kehtima sõltumata varjupaikade vaidlusest. Haldusmenetlusele loaka süsteemis kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades ametliku kontrolli määruse (EL) 2017/625 erisusi. Kohtupraktikat esitatud allikate hulgas ei ole, mistõttu sarnaste vaidluste lahendamisele kohtus viidata ei saa. Kuue kassi piirang, liivakastide arv ja vaheseinte nõuded ei ole riigikogu seadusega kehtestatud, vaid kuuluvad rakendusmääruse kavandisse, mida arutatakse veel loomaarstide ja loomapäästjatega.
Praktikas on muudatustest kõige rohkem mõjutatud väikesed loomapäästeorganisatsioonid ja vabatahtlikud, kelle tegevus peab 2028. aastaks kas mahtuma tegevusloa või hoiukodu mudeli alla. Kohalikud omavalitsused peavad lahendama hulkuvate loomade eest hoolitsemise rahastamise ja pikemaajalise ülalpidamise kulutamise küsimuse, mis uudise autor hinnangul vajab eraldi lahendust. Enne 2028. aastat tuleb läbi töötada rakendusnõuded, sealhulgas üle vaadata haiguste tõrjemeetmete rakendamise kohustuse sõnastus, mis võib olla liiga lai.
Kohtuistungi toimumise aja avaldamise korras märgitakse veebilehel kriminaalasja number, täisealise süüdistatava nimi ja alaealise süüdistatava nimetähed ning kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi järgi.
Kohtuistungid on kinnised üksnes selles osas ja ajal, mil istungil avaldatakse või arutatakse süüdistatavate isiklikke terviseandmeid, ning kannatanu lähedase 9150-eurone tsiviilhagi on võetud menetlusse.
Kaie Kruusamägi, Kermo Rajamets ja kaks alaealist süüdistatavat seisavad silmitsi avaliku kohtumenetlusega, kuigi kaitsjad taotlesid istungite kinniseks kuulutamist — Tartu maakohus rahuldas taotluse ainult osaliselt. Otsustavaks sai asjaolu, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 12 lõike 1 alusel on kohus istungi kinniseks kuulutamisel ainult loetletud alustega: kaitseks riigi- või ärisaladuse, kõlbluse, perekonna- või eraelu, alaealise või kannatanu huvidesse või õigusemõistmise huvides, sealhulgas menetluspoole või tunnistaja julgeoleku kaitseks. Kohtul ei ole seega pädevust istungit kinniseks kuulutada ainult süüdistatava meedia- ja sotsiaalmeediatähelepanu tõttu tema laste ning perekonna suhtes, kuivõrd see huviring ei kuulu nimetatud alustesse otseselt. Kohus valis kompromisslahenduse: istungid on kinnised vaid ajal, mil arutatakse süüdistatavate isiklikke terviseandmeid, mis langeb eraelu kaitsmise aluse alla. Avalikkuse põhimõte on KrMS-i lähtepunkt — iga isik võib istungit jälgida, ja kohaldatakse seda kuni lahendi kuulutamiseni piirangutega.
Kohus lahendas avalikkuse piiramise küsimuse KrMS § 12 lõike 2 alusel põhistatud määrusega omal algatusel või poole taotlusel, vaidlustades prokuröri taotlusega kaitsjate taotluse. Süüdistatavate lähedased ei saa kinnisel istungil viibida eraisikutena; kohtu loal võivad seal olla üksnes seaduses nimetatud isikud, sealhulgas süüdistatava lähedane KrMS § 12 lõike 3 tähenduses. Samas on kohus mitmel viisil võimeline alaealiseid ja nende lähedasi siiski kaitsma: KrMS § 12 lõike 4 alusel võib ta avalikult istungilt kõrvaldada alaealise, kui see on vajalik tema huvides, ning § 38^1 lõike 4^1 alusel võib ta ka avalikul istungil menetlusosalisi põhistatud määrusega kohustada saladust hoidma. Alaealise süüdistatava isikuvastase kaitse piir on seejuures nähtav ka § 169^1 sättest: kohtu veebilehel avaldatakse alaealise süüdistatava kohta ainult nimetähed, täisealise süüdistatava nimi aga avaldatakse täielikult. Tsiviilhagi osas — kannatanu lähedane nõuab süüdistatavatelt 9150 eurot — juhindub kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsivTS) § 37 ja § 38 sätetest, mille alusel on kinniseks kuulutamise alused kitsamad ning mille järgi ei kuulutata menetlust kinniseks, kui sellele vaidleb vastu isik, kelle huvide kaitseks kinnisust taotletakse.
Kaitsjad ei saa enam kogu menetlust kinniseks muuta; nende võimalus on edaspidi taotleda kinnisust vaid osalistel hetkedel, mis on seotud terviseandmete või eraelu kaitsega, või paluda § 290^1 alusel alaealise tunnistaja kohtueelseid videosalvestatud ütlusi kohtusse kutsumata. Süüdistatavad ja nende kaitsjad peavad arvestama, et avalikul istungil on ajakirjanikel ja avalikkusel õigus istungit jälgida ja talletada, mis tähendab suurenenud riski avalikule tegutsemiseprofiilile ja mainele. Kõige praktilisemal tasandil puudutab see kannatanu lähedast, kelle 9150-eurone tsiviilhagi menetletakse samas kohtuasjas, ning alaealisi süüdistatavaid, kelle nimed ei avaldata. Asja arutamine algab novembris 2026 Tartu maakohtus.
Kui deklaratsiooni andmete parandamise järgselt jääb maksuhalduri poolt kohustatud isiku eest registripidajale üle kantud summa väiksemaks kui oleks pidanud, loetakse lõikes 2 nimetatud summa täies mahus mitte tasutuks üksnes selle kohustatud isiku osas.
Kinnipeetud maksed deklareeritakse maksudeklaratsiooni TSD lisal 1 ning kantakse üle Maksu- ja Tolliameti pangakontole väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks.
II samba TSD arvestuse tehniline viga tähendab seda, et osale töötajatest on võib-olla tekkinud ekslik kogumispensioni maksekohustus ning tööandjatel ja maksuhalduril on vaja selgitada, kas juba esitatud väljamakseandmed ja ülekantud summad vastavad tegelikule kohustusele. Õiguslikult lahendatakse olukord Kogumispensionide seaduse § 13 alusel, mille järgi makse kohta rakendatakse maksukorralduse seaduses maksu kohta sätestatut ning MTA kontrollib makse tasumise õigsust ja määrab vajadusel tasumisele kuuluva summa. Vigade parandamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister Kohustusliku pensionifondi osakute korraga, mis sätestab, millal ülekanne registripidajale üldse toimub.
Ülekanne registripidajale toimub üksnes juhul, kui deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluv summa on tasutud täies mahus, deklaratsioon vastab nõuetele ja kõik isikud on lisas identifitseeritud ning kantud maksukohustuslaste registrisse (Kohustusliku pensionifondi osakute kord § 2 lg 2). Kui deklaratsiooni andmete parandamise järel jääb kohustatud isiku eest üle kantud summa väiksemaks kui oleks pidanud, loetakse summa täies mahus mitte tasutuks üksnes selle isiku osas (sama kord § 2^1 lg 2^1). Kui summa on osaliselt tasutud või mahakantud, jaotatakse need kohustatud isikute vahel proportsionaalselt deklareeritud summadega (§ 2^2). MTA-l on pädevus makse haldamisel rakendada maksukorralduse seaduse sunnivahendeid ning kohustatud isiku suhtes kehtivad maksukorralduse seaduse ja muu karistusseaduse sanktsioonid (Kogumispensionide seadus § 13 lg 2). Töötaja suhtes on oluline, et sotsiaalmaksu kogumispensioni osa (4%) arvutab ja edastab MTA ise töötaja enda maksele tasutava sotsiaalmaksu arvelt, seega ekslik maksekohustus võis tekkida just selle arvestuse viga tõttu. Kogumispensioni II samba ümberkorralduse korral algab ja lõpeb makse kinnipidamine 3 korda aastas — 1. jaanuarist, 1. maist või 1. septembrist —, mistõttu vea mõju ulatus sõltub sellest, millisele kuupäevale ekslik kohustus langes.
Praktiliselt on oluline kolmele poolele:
Kui parandus viib olukorrani, kus summa on jäänud üle kandmata, tekib isikul õigus nõuda olukorra korrastamist vastavalt ministri kehtestatud parandamise korrale. Jälgimispunkt: MTA jagas lisainfot TSD vea kohta 26.10.2026 ja teatas, et viga on parandatud; edaspidi tuleb oodata MTA täpsemaid juhiseid selle kohta, millised konkreetsed deklaratsiooniperioodid viga mõjutas ja kas ning millal parandatud andmed registripidajale edastatakse.