Tähtajalise elamisloa õppimiseks võib välismaalasele anda kehtivusajaga kuni õppekava nominaalaja lõpuni, kuid mitte kauemaks kui õppimise eeldatav kestus.
Õppimiseks tähtajalise elamisloa taotlemisel esitab õppeasutus või üliõpilasorganisatsioon Politsei- and Piirivalveametile kutse.
Oleksandri tuleviku Eestis hoiab käes tähtajaline elamisluba õppimiseks, mille ulatus ja kestus sõltub tema õppekavast ning mille pikendamine on seotud õppimise jätkumisega. Välismaalaste seaduse § 145 lõike 1 alusel võib tähtajalise elamisloa õppimiseks anda välismaalasele, kes õpib riigi poolt tunnustatud ülikoolis kõrgharidustaseme riiklikult tunnustatud õppekava alusel. Õppima asumise tõendamiseks esitab õppeasutus Politsei- ja Piirivalveametile kutse (Välismaalaste seadus § 163). Loa andmise tingimustena kehtivad veel piisav õppekeele oskus (§ 168) ja piisav legaalne sissetulek, mille nõuet võib täita ka seaduses nimetamata sissetulekuga (§ 168¹). Keele nõuet loetakse täidetuks, kui oskus vastab õppeasutuse kehtestatud miinimumnõuetele või kui välismaalane asub süvendatult riigikeelt õppima (§ 168 lg 2).
Luba antakse kehtivusajaga kuni õppekava nominaalaja lõpuni, kuid mitte kauemaks kui õppimise eeldatav kestus, ja seda võib pikendada samadesse piiridesse (§ 170 lg 1 ja lg 2). See tähendab, et Oleksandri püsiva õiguse Eestis viibida allikas ei ole isiklik plaan ega töö, vaid tema õpingute nominaalkestus. Kui õppimine katkeb, moodustab loa kehtetuks tunnistamise iseseisva aluse (§ 173), mistõttu on õppekava jätkumine loa püsimise eeldus. Amet võib loa andmisest keelduda ka siis, kui on põhjust kahelda õppeasutuse või praktikat vahendava asutuse usaldusväärsuses (§ 172¹). Oleksandri õiguslikku seisundit teravdab asjaolu, et ta viibib riigis ajutise elamisloa alusel, mis uudise sõnul muudab pikaajalise eluplaanide tegemise raskeks. Ravikindlustuse poolelt ei kohaldata õppimiseks elamisloa saanud välismaalase suhtes ravikindlustuse seaduse § 5 lõike 4 punkte 2 ja 5 (§ 172), mis tähendab, et ta ei kuulu sama ulatuslikku kindlustatuse kui mõned teised viibijad. Uudises mainitud elukaaslasega kokku kolimine ei loo allikate põhjal iseseisvat elamisalust: elamisluba abikaasa või registreeritud elukaaslase juurde asumiseks on võimalik taotleda eraldi alusel, kuid uudises on jutt pruudist, mitte abikaasast ega registreeritud elukaaslasest, mistõttu see tee ei avane.
Praktikas tähendab see Oleksandri jaoks, et tema Eestis viibimine uueneb õppeperioodide kaupa ja iga pikendus eeldab õppimise tõendamist ning sissetuleku ja keele nõuete jätkuvat täitmist. Pärast lõpetamist ei loo õppimiseks antud luba üleminekuks mõnda muisse alusesse ühtegi otseteed antud allikatest — edasine liikumine püsiva elamisõiguse suunas vajaks eraldi alust, mida allikatest ei selgu. Kõige olulisem on see, et õpingute katkemine tooks kaasa luba kehtetuks tunnistamise riski (§ 173).
Kas kaitseressursside amet saab tulevikus kutsealuse juhtimisõiguse peatada ilma halduskohtu eelneva loata, tuginedes ainult eelnevale hoiatusele, ja kas selline muudatus on kooskõlas kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud menetlusliku kaitsega.
Õiguslik alus: Esitatud alusmaterjalist nähtub, et praegu kehtib kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt reegel, mille järgi Kaitseressursside amet võib taotleda halduskohtult luba kutsealuse õiguste ja lubade – sealhulgas juhtimisõiguse – peatamiseks. See tähendab, et juhtimisõiguse piiramine on praegu kohtu eelneva kontrolli all: amet ise otsust ei tee, vaid peab pöörduma halduskohtu poole. Uudises kirjeldatud muudatus tähendaks selle kohtuliku eelkontrolli asendamist haldusorgani enda otsusega, mille eelduseks oleks kutsealuse eelnev hoiatamine tagajärgedest. Kuna otsest normiteksti muudetud sätte kohta alusmaterjalis ei ole, toetun siin üldisele õigusprintsiibile: haldusorgani õigus sekkuda isiku põhiõigustesse (juhtimisõigus on seotud liikumisvabaduse ja igapäevase elukorraldusega) nõuab tavaliselt kas proportsionaalsust ja menetluslikku kaitset – hoiatus, dokumenteeritud korduv rikkumine ja võimalus esitada vastuväited on sellise sekkumise minimaalsed garantiid.
Parandus: Artikkel jätis esmatähtsad tingimused mainimata, mistõttu võib tekkida mulje, et amet saab juhtimisõiguse peatada peaaegu vabalt. Tegelikult eeldab muudatus mitut kumulatiivset tingimust: kutsealuse on korduvalt eiranud kutset kohustuslikuks arstikontrolliks, teda on tagajärgedest EELNEVALT hoiatatud ning alles pärast korduvat kohustuste mittetäitmist on peatamine võimalik. Lisaks ei ole uudises selgitatud, et peatamine ei ole ameti automaatne otsus, vaid praegu kehtiva sätte (kaitseväeteenistuse seadus) järgi vajab see halduskohtu luba – muudatus muudab just seda menetluslikku skeemi, mitte ei anna ametile piiramatut voli. Täpsem sõnastus oleks: „alates muudatusi kehtestava seaduse jõustumisest võib Kaitseressursside amet pärast eelnevat kirjalikku hoiatust ja korduvat kutse eiramist otsustada kutsealuse juhtimisõiguse peatamise ilma halduskohtu eelneva loata“.
Praktiline tähendus: Praktikas muutub otsustavaks hoiatuse menetluslik korrektsus: kuna kohtulik eelkontroll kaob, on hoiatuse sisu, kuupäev, esitamise viis ja tõendamine (kas kutsealune sai tegelikult teada tagajärgedest) peaaegu ainus kaitse, millele kutsealune saab hiljem halduskohtus tugineda. Kutsealusele tähendab see, et hoiatusele tuleb reageerida juba esimeses faasis – pärast peatamist tuleb vaidlus halduskohtusse alles tagasiulatuvalt. Ametile on risk vastupidine: ilma kohtu eelkontrollita peab ta ise tagama proportsionaalsuse ja tõenduskoorma, mistõttu iga menetlusviga (näiteks hoiatus saadetud aadressile, kus kutsealune ei ela) muutub peatamise kehtetuks tegevaks põhjuseks. Tasub jälgida, kas seadusemuudatuse eelnõusse lisatakse ka peatamise kestuse ja taastamise kord, sest uudises seda ei mainita ja ilma selleta jääb muudatuse praktiline ulatus ebaselgeks.
„Kui kohtutäituri ametivolitused on peatatud ja selline seisund kestab üle kahe kuu, annab kohtutäitur teda asendavale kohtutäiturile üle enda poolt ametitoimingute tegemisel loodud dokumendid ning nendega seotud õigused ja kohustused.“
„Kui kohtutäituril ei ole kehtivat ametikindlustuslepingut, peatab ametikogu juhatus kohtutäituri ametivolitused.“
Kohtutäiturite pöördumine justiits- ja digiministri poole ei puuduta mitte üksiku kuriteo menetlemist, vaid süsteemset küsimust: kuidas tagada avalik-õigusliku ameti kandja töötingimused, kui vägivald ja hirmutamine mõjutavad tema ametitegevust. Uudise tuum on Koja üleskutse ministrile, politseile ja riigiprokuratuurile pöörata tähelepanu kohtutäiturite ja nende vara vastasele vägivallale. Õiguslikult on oluline asjaolu, et kohtutäitur peab ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena — Kohtutäituri seaduse § 2 lg 1 — ning kannab seetõttu isiklikku vastutust ja tegutseb oma büroo kaudu (§ 4 lg 1). See tähendab, et rünnak kohtutäituri või tema ametiülesannete täitmiseks kasutatava vara vastu tabab isikut, kes ei ole riigiametnik, vaid iseseisva vastutusega ameti kandja. Kui vägivald või kahju tekitamine on suunatud ametitoimingu mõjutamisele, tekib küsimus, kas ja kuidas ametivolitused saavad sel perioodil kesta ning kes tagab ametitegevuse järjepidevuse. Selle lahendamiseks annab seadus tööriistad: ametivolituste peatamise ja asendamise kord.
Kohtutäituri ametitegevus jaguneb ametitoiminguteks ja ametiteenusteks (§ 2 lg 2), ja mõlemal juhul peab ta olema erapooletu ning äratama usaldust kõigis isikutes, kelle suhtes ta toiminguid teeb (§ 2 lg 3). Kui kohtutäiturit üritatakse hirmutamisega mõjutada, on tal kohustus ametitoimingu tegemisel ilmnenud süüteo korral teatada sellest pädevale asutusele väärteo- või kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks (§ 11 lõikega seotud säte, § 12 eelnev paragrahv). Kui vägivald või kahju tekitamine viib selleni, et kohtutäitur ei saa püsivalt töötada, võib valdkonna eest vastutav minister tema ametivolitused peatada, sealhulgas kui kohtutäiturile on kriminaalkorras süüdistus esitatud — peatamine kestab kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni või õigeksmõistva kohtulahendi jõustumiseni; minister võib ametivolitused peatada ka distsiplinaarmenetluse korral (§ 24-ga seotud säte, lõiked 1^1 ja 2^1). Peatamise ajal on kohtutäituril keelatud teha ametitoiminguid ja osutada ametiteenuseid, kuid säilib kohustus käituda väärikalt ning distsiplinaar- ja aukohtumenetlus on lubatud. Järjepidevust tagab asendamise institutsioon: kui ametivolitused on peatatud üle kahe kuu, annab kohtutäitur asendajale üle dokumendid ning õigused ja kohustused; asendajaks võib määrata teise kohtutäituri või kohtutäituri abi, kelle suhtes kohaldatakse kohtutäiturile sätestatut. Kui ametikoht on ajutiselt täitmata, määrab ametikogu asendaja, Justiits- ja Digiministeeriumi nõudmisel on ametikogu seda kohustatud tegema; selline asendaja tegutseb koja kulul, kulud kaetakse ametikogu eelarveosast. Minister ja ametikogu on lisaks õigustatud kohustama peatatud või tagandatud ametivolitustega kohtutäituri ametitoiminguid tegema muud kohtutäiturit (§ 16). Kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses, sealhulgas büroo töötajate tekitatud kahju eest (§ 9 lg 1); kui kahju eest vastutab ka menetlusosaline või kolmas isik, vastutab kohtutäitur ulatuses, milles hüvitist neilt saada ei ole, ja tal on tagasinõude õigus. Esitatud allikate hulgas kohtupraktikat ei ole.
Praktikas on sellest oluline kolmele osapoolele. Kohtutäiturile: kui vägivaldne rünnak viib süüdistuseni või pikema töövõimetusega seotud seisundini, võib minister tema ametivolitused peatada, mis tähendab ametitoimingute ja ametiteenuste tegemise keeldu ning dokumentide ja kohustuste üleandmist asendajale pärast kahe kuu piiri. Koja ja ministeeriumile: järjepidevuse tagamine on nende otsustada — ametikogu määrab asendaja ja kannab selle kulud, minister võib asendamist nõuda. Menetlusosalistele ja võlausaldajatele: täitemenetlus ei peatu automaatselt, sest § 16 alusel saab ametitoiminguid kohustada tegema teine kohtutäitur. Koja pöördumise konkreetne menetluslik järelkaja jääb esitatud allikatest selgumata; ministeeriumi meediasuhete juht ütles vaid, et hetkel on ministeeriumil natuke vara asja kommenteerida, mistõttu on jälgimispunktiks ministeeriumi ametlik seisukoht.
Pankroti väljakuulutamise korral võib kahju hüvitamise nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur, ja võlausaldaja või haldur saab nõuet esitada ka siis, kui osaühing on juhatuse liikme vastu nõudest loobunud või temaga kompromissilepingu sõlminud.
Juriidilisest isikust võlgniku nimel võib pankrotiavalduse esitada juhatuse iga liige, ja kui avaldus on jäänud õigeaegselt esitamata, mõistab kohus deposiidina tasutud summa välja isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes avalduse õigeaegselt esitamata jätnud.
Get Fresh Estonia OÜ pankroti puhul on ohus esmalt võlausaldajate — eelkõige Maksu- ja Tolliameti üle 180 000 euro ulatuva nõude — rahuldamine pankrotivara arvel, ja alles teises järgus tekib küsimus, kas keegi juhtimisest vastutab selle eest, et vara nõudeid katta ei piisanud. Uudise fakt on, et marju ja puuvilju müünud ettevõte esitas juuli lõpus pankrotiavalduse, jättes üle 180 000-eurone maksuvõla. Kuna tegemist on osaühinguga, määrab olukorra Äriseadustik ja Pankrotiseadus: osaühing vastutab oma varaga, osanikud isiklikult ei vasta, välja arvatud juhtudel, kui nende süülise teo alusel saab kahju hüvitamist nõuda Äriseadustiku § 188 alusel. Pankrotimenetluse eesmärk on Pankrotiseaduse § 2 kohaselt rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara võõrandamise või ettevõtte tervendamise kaudu ning selgitada välja maksejõuetuse põhjused — just see viimane võib viia juhatuse liikme vastutuse küsimuseni.
Kui pankrotihaldur selgitab maksejõuetuse põhjusi ja leiab, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkudes ettevõttele kahju tekitanud, kohaldub Äriseadustiku § 310 (osaühingu juhatuse liikme vastutus): juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega ja vastab kahju eest solidaarselt, vabanedes vastutusest üksnes siis, kui tõendab korralikku hoolsust. Sama sätte järgi võib kahju hüvitamist nõuda ka võlausaldaja, kes ei saa oma nõudeid rahuldatud osaühingu vara arvel, kuid pankroti väljakuulutamise korral võib nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur. Aegumistähtaeg on viis aastat, ning võlausaldajal või halduril on õigus nõue esitada ka siis, kui osaühing on juhatuse liikme vastu nõudest loobunud või temaga kompromissilepingu sõlminud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt ei vasta juhtorgani liige, kui ta tegutses vastavalt pädeva organi õiguspärasele otsusele, ja võlausaldaja õigus nõuet esitada kehtib ka siis, kui vastutust on seaduses sätestatust kitsamalt piiratud. Menetluslikult on oluline veel üks aspekt: Pankrotiseaduse § 13 alusel võib juriidilisest isikust võlgniku nimel pankrotiavalduse esitada juhatuse iga liige, ja kui avaldust ei ole õigeaegselt esitatud, peab juhatuse liige katma kohtu määratud deposiidi ning selle summa võidakse talt välja mõista, kui ta ei tõenda, et avalduse esitamata jätmine ei olnud tema kohustuste rikkumine.
Praktiliselt tähendab see järgmist: