Keeleseaduse § 28 lõike 5 alusel saab amet teha tööandjale ettepanekut lõpetada töötajaga tööleping, kui töötaja ei oska eesti keelt nõutaval tasemel.
Uudise fookuses on keeleseaduse muudatusest tulenev olukord tööandjatele ja töötajatele. Alates 19.07.2026 kehtiv keeleseaduse muudatus tugevdab keeleoskuse nõuete jõustamist ja annab ametile uued meetmed nõuetele mittevastava töötaja suhtes. Õigusküsimust lahendatakse keeleseaduse § 23 ning Vabariigi Valitsuse määruse „Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“ alusel.
Keeleseaduse § 23 lõike 1 alusel peavad töötajad eesti keelt oskama ja kasutama tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks. Lõige 2 laiendab nõude äriühingu, mittetulundusühingu ja sihtasutuse töötajatele ning füüsilisest isikust ettevõtjale, kui see on õigustatud avalikes huvides. Tasemed määratakse Euroopa keeleõppe raamdokumendi alusel (§ 23 lõige 3), konkreetse nõude kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega (§ 23 lõige 4), lähtudes töö iseloomust ja keelekasutusolukorrast (§ 23 lõige 4¹). Määruse § 2 lõike 3 alusel on tööandja kohustatud tagama, et nõutud tasemel keeleoskusega töötajad seda tasemet valdaksid. Tööandjal on õigus kehtestada kõrgem nõue, kuid mitte üle C1 taseme (määruse § 2 lõige 4 viimane lause). Nõudeid ei kohaldata tähtajaliselt kuni viis aastat viibiva välismaalase suhtes teatavatel juhtudel, näiteks tippspetsialistina või võõrkeelt õpetava akadeemilise töötajana (keeleseadus § 23 lõige 5). Määrus jaotab nõuded tasemete kaupa:
Nõuete rikkumise korral on ametil keeleseaduse § 28 lõike 5 alusel õigus teha tööandjale ettepanek lõpetada töötajaga tööleping või vabastada ametnik ametikohalt, samuti saata töötaja tasemeeksamile.
Praktikas on see oluline kõigile tööandjatele keelekasutust nõudvates valdkondades: enne ameti sekkumist tuleb keeleoskuse nõuetega vastavust ise kontrollida, sest tööandja vastutab nõuete tagamise eest. Töötajale tähendab nõuetele mittevastavus riski, et amet teeb ettepaneku töölepingu lõpetamiseks või suunab tasemeeksamile.
Kas koolipidaja (kohalik omavalitsus või erakooli omanik) võib õpetajale karjääriastme – vanem- või meisterõpetaja ametikoha – omistamisest keelduda viidates rahapuudusele, ja kes otsustab kõrgemate ametikohtade arvu koolis. [TEISINIS_PAGRUNDAS]: Alusmaterjali konkreetne norm ei ole esitatud, mistõttu toetun üldisele õigusprintsiibile, mida kajastab ka ministeeriumi seisukoht uudises: karjääriastmete omistamine põhineb tõestatud pädevusel ega tohi sõltuda kooli finantsolukorrast, sest riigi palgatoetus ei ole seotud vanem- ja meisterõpetajate tegeliku arvuga koolis. Sellest printsiibist tuleneb reegel, et kui õpetaja täidab karjäärimudeli tingimused, tekib koolipidajal kohustus tagada vajalik ametikoht ja kõrgem palga alammäär rahastusallikast sõltumatult.
Õpetaja, kellele karjääriaste on pädevuse alusel tekkinud, saab argumenteerida, et koolipidaja rahapuudus ei ole õiguslik alus ametikoha mitteomistamiseks – see argument on nüüd ministeeriumi seisukoha toel oluliselt tugevam kui koolipidaja viide eelarvele. Koolijuhi ja omaniku jaoks on risk vastupidine: kui vanem- ja meisterõpetajaid tuleb oodatust rohkem, tuleb raha leida kohustusliku kuluna, mitte säästukohana, seega tuleks eelarvestada selle kohustusega arvestades juba ametikohtade kavandamisel. Eraldi vaidluskoht on ametikohtade arvu otsustamise jaotus koolijuhe ja koolipidaja vahel – Eesti linnade ja valdade liidu ettepanek jätta see koolijuhi otsustada viitab sellele, et pädevuste piir on praktikas lahendamata ning vaidlus selle üle on ootuspärane.
Tasub jälgida, kas ministeerium täpsustab palgatoetuse ja kohustuse seost määruse või juhendi tasandil, sest praegu pühenduv seisukoht ei ole veel õigusaktiga kindlustatud.
Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 45 lg 3 alusel saab korteriomanik kahe nädala jooksul juhatuse keeldumisest arvates esitada kohtule avalduse juhatuse kohustamiseks teavet andma.
Kui korteriomanik ei ole ühistule teatanud oma elukoha postiaadressi, on ühistul õigus lugeda tema asukohaks korteriomandi asukoht (§ 46 lg 3).
Korterit ostva isiku õiguslik olukord sõltub eelkõige sellest, millise teabe ta korteriühistult enne tehingut nõuda saab, sest tulevased renoveerimiskulud koormavad ostjat just ühistu otsuste kaudu. Uudise tuum on see, et madalad kommunaalkulud ei peegelda eelseisvaid ühistu laenukohustusi, mistõttu otsustavaks saab ostja õigus saada teavet. Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 45 lg 1 annab korteriomanikule õiguse saada juhatuselt teavet ühistu tegevuse kohta ja tutvuda ühistu dokumentidega, sealhulgas nõuda elektroonilisi ärakirju § 46 lg 1 kohaselt teatatud e-posti aadressile (§ 45 lg 1¹). Korteriomaniku enda kohustus on vastutasuks teatada ühistule oma sidevahendite andmed ja elukoha postiaadress (§ 46 lg 1–2), vastasel juhul loetakse tema asukohaks korteriomandi asukoht (§ 46 lg 3).
Ostja huvides on enne tehingut selgitada välja ühistu laenukohustused, kavandatavad tööd ja võlgnike olemasolu, sest just need määravad tulevased majandamiskulud. Kui korteriomand on koormatud piiratud asjaõigusega, on § 47 alusel teabeõigus ka piiratud asjaõiguse omajal, kes saab küsida majandamiskulude võlgnevuse suurust ja selle tekkimise aluseid. Ühistu pandiõiguse suurus määratakse majandusaasta aruande, aruande puudumisel majanduskava järgi, ja eriomandi kokkuleppes võib pandiõigusele määrata ka kindla rahalise suuruse — see mõjutab otseselt ostja poolt üle võetavaid kohustusi. Juhatus võib teabe andmisest keelduda üksnes siis, kui on alust eeldada olulist kahju teise korteriomaniku või kolmanda isiku õigustatud huvidele (§ 45 lg 2), mistõttu ühistu majanduslikku olukorda puudutav teave on üldjuhul välja antav. Kavandatavate suurtööde korraldamisel on oluline ka tehnilise konsultandi kvalifikatsioon: korterelamute rekonstrueerimise toetamise tingimuste järgi peab konsultant omama näiteks korteriühistu juhi kutse 4. taset, kinnisvarahalduri kutse 4. või 5. taset või volitatud ehitusinseneri kutse 8. taset ning tõendama vastavust hinnapakkumuse esitamisel. Kohtupraktikat esitatud allikad ei sisalda.
Praktikas tähendab see, et ostja, kes teavet ei küsi, kannab riski, et pärast omandi üleminekut ühistu võtab renoveerimislaenu ja tema igakuised kulud kasvavad, ilma et tehinguhind seda kajastaks. Müüja ja maakleri tasandil on oluline, et küsimused ühistu laenude, võlgnike ja eelseisvate tööde kohta esitatakse kirjalikult, sest vastused dokumentidest on hiljem tõendatavad.
Kui maksukohustuslane ei ole tasunud intressi, esitab maksuhaldur intressinõude, milles näidatakse viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg.
Käesoleva seaduse §-des 115 ja 116 sätestatud intressi määr on 0,06 protsenti päevas.
Selles loos ei ohusta ettevõtjat mitte nõustamise ajal tehtud järeldused, vaid hilisem maksuhalduri otsus: isik, keda MTA oli nõustanud, sai siiski käibemaksu intressinõude. Juriidiline küsimus on, kas maksuhalduri nõustamine välistab hilisema intressinõude esitamise — vastuse annab maksukorralduse seadus. Rahalised nõuded ja kohustused tulenevad MKLS § 31, sealhulgas maksukohustuslane kohustus tasuda maksusumma (p 1) ja maksukohustuslase kõrvalkohustus tasuda intress (p 5). Nõuded ja kohustused tekivad seadusega sätestatud tingimuste saabumisel ilma haldusaktita, kui seadus ei nõua haldusakti (MKLS § 31 lg 2). Intressinõude võib esitada maksuotsuses, vastutusotsuses, tagastusnõude täitmise otsuses või hoiatuses üheaegselt maksusumma määramise või sissenõudmisega (MKLS § 116 (lõikega seotud säte allikas [2])).
Nõustamismenetlus ise ei loo ettevõtjale õiguslikku kaitset intressinõude vastu, sest intressikohustus tekib seaduse alusel iseseisvalt. Intressi määr on 0,06 protsenti päevas (MKLS § 117 lg 1, allikas [15]). Kui maksuhaldur ei ole täitnud tagastusnõuet tähtaja jooksul, on ta kohustatud arvestama intressi tagastamata summalt (MKLS § 116 sade allikas [8]), st intressinormid kehtivad mõlemas suunas. Nõuded ja kohustused lõpevad muu hulgas tasumise või tasaarvestamisega, tagastusnõude täitmisega, aegumisega (§ 33 lõige 4, § 132) ja maksuvõla kustutamisega (MKLS § 31 lg 3, allikas [10]). Kohtupraktikat allikad ei sisalda.
Ettevõtja saab intressinõudele reageerida haldusmenetluses.
„Kui dokument identifitseerimist ei võimalda, kuulub nimetatud dokumendi alusel makstud summa tulumaksuga maksustamisele vastavalt tulumaksuseaduse § 51 lg 2 p 3.“
„Majandusaasta aruande esitamata jätmine võib kaasa tuua sunniraha ning pikemaajalise rikkumise korral ka ettevõtte registrist kustutamise.“
Väikese osaühingu igapäevase raamatupidamise küsimused ei ole siin tehnilised nüansid, vaid otsesed seaduslikud kohustused, mille täitmine on kontrollitav ja mille rikkumine toob kaasa maksulised ning registriõiguslikud tagajärjed. Uudises käsitletakse viit levinud olukorda, kus otsustavaks muutub see, kas tehingul on korrektne dokumentaalne alus ja kas ettevõtte ning omaniku vaheline piir on raamatupidamisarvestuses jälgitav. Raamatupidamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt on raamatupidamiskohustuslane iga Eestis registreeritud eraõiguslik juriidiline isik, seega ka tegevuseta osaühing. § 6 lg 2 nõuab kõigi majandustehingute dokumenteerimist ja kirjendamist registrites mõistliku aja jooksul pärast tehingu toimumist. Maksukorralduse seaduse § 57 lg 1 sätestab, et maksukohustuslane peab raamatupidamisarvestust raamatupidamise seaduses sätestatud juhtudel ja korras, ja § 57 lg 3 nõuab, et arvestusest on mõistliku aja jooksul saadav ülevaade tehingutest ning maksustamise seisukohalt olulistest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest.
Isiklike kulutuste maksmine ettevõtte kontolt ei ole keelatud kui selline, kuid sellel peab olema korrektne alus ja raamatupidamislik käsitlus; kui tehingu dokument ei võimalda osapoolt identifitseerida, kuulub summa tulumaksuga maksustamisele tulumaksuseaduse § 51 lg 2 p 3 alusel, nagu selgitab ametlik juhend ettevõttega mitteseotud kulude kohta. Kulude ettevõtluskuludesse kandmise eeldus on ettevõtlusega seos ja selle tõendatavus; raamatupidamise seaduse § 7 nõuab, et algdokument identifitseerib tehingu, ja § 9 ning § 11 lg 1 seavad raamatupidamisregistrite ja sise-eeskirja nõuded, milles kuluarvestuspõhimõtted tuleb määratleda. Omaniku palga ja dividendide küsimuses on otsustav tehingu tegelik sisu: väljamakse, mis oma olemuselt vastab töötasule, on maksustatav sellel alusel hoolimata sellest, et see on nimetatud dividendiks. Tegevuseta osaühingu kohta kehtib raamatupidamise seaduse § 4 punktides 1–5 loetletud kohustuste kogum, sealhulgas majandustehingute dokumenteerimine ning majandusaasta aruande koostamine ja esitamine ka siis, kui majandustegevust ei ole toimunud; füüsilisest isikust ettevõtjal on § 43 alusel võimalik kassapõhine arvestus ja tekkepõhisel arvestusel ei kohaldata § 14 aruandekohustust. Allikate hulgas kohtupraktikat ei ole, mistõttu sarnaste vaidluste kohtulikku käsitlust ei saa esitatud materjali põhjal hinnata.
Praktikas tähendab see ettevõtjale kolme otseselt kontrollitavat kohustuste kogumit:
Ettevõtjale on praktiliselt oluline see, et maksukohustuste ülevaatamine enne ostu või enne piirmäära lähenemist väldib hilisemaid parandusi ja täiendavaid makse. Uudis soovitab vaid kord aastas raamatupidajaga ettevõtte kohustused üle vaadata ning veenduda, et vajalikud aruanded on esitatud.