„juhi poolt … kohustuste rikkumise eest, millega kaasnes … klientide huvide kaitseta jätmine või selle oht, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas“ (Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 111).
„ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada muid … meetmeid, sealhulgas: 1) tunnistada kehtetuks makseasutuse või e-raha asutuse tegevusluba … 3) nõuda … juhi tagasikutsumist kohtu poolt“ (samas seaduses).
Pettuseohu korral muutub maksete liikumise otsustamine panga õiguslikuks otsuseks, mitte enam kliendi ainuomase maksekorralduse mehaaniliseks täitmisega. Riigikogu vastu võetud muudatuste eesmärk on finantspettuste ennetamine, avastamine ja tõkestamine, sest praegu pankadel makse peatamiseks õiguslikku alust ei ole. Kui pank pettusekahtluse korral edaspidi makse edasi lükkab või peatab, tekitab see kohe õigusküsimuse, milline on makseteenuse pakkuja vastutus maksekorralduse täitmisest kõrvalejätmise eest ja millised piirid sellele pädevusele järelevalve poolt seatakse. Selle lahendamise aluseks on Makseasutuste ja e-raha asutuste seadus, mille reguleerimisala hõlmab makseteenuste osutamist, makseasutuste tegevust ja vastutust ning järelevalvet nende üle (§ 1) ja mida kohaldatakse kõigile Eestis makseteenuseid pakkuvatele isikutele (§ 2). Samal seadusel põhineb ka järelevalve tagasiside: Finantsinspektsioon saab nõudmisi esitada ja ettekirjutust täitmata jätmise korral rakendada muid meetmeid, sealhulgas tunnistada kehtetuks tegevusluba või nõuda juhi tagasikutsumist kohtu poolt. Turg seisab seega silmitsi olukorraga, kus pettustõkestamise pädevus ja sellest tulenev vastutus laienevad üheaegselt — viimast näitavad seaduse väärteosätted kuni 5 000 000 euro suuruste trahvidega.
Pangale makse edasilükkamise õigus tähendab ühtlasi kohustust tegutsema piisava ettenägelikkuse ja kompetentsusega, lähtudes nii asutuse kui ka klientide huvidest. Seadus nõuab makseasutuselt muu hulgas sise-eeskirju, millega määratakse töötajate ülesanded, aruandlusahelad, funktsioonide lahusus kohustuste võtmisel, aruandluses kajastamisel ja riskide hindamisel, samuti infotehnoloogia süsteemide turvalisus ja sisekontrolli toimimise kord. Kui pank seda kontrolli hooletusse jätab ja klientide huvid jäävad kaitseta, on Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 111 kohaselt juht karistatav rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas; juriidilise isiku puhul lisandub võimalus kuni 10 protsenti konsolideeritud käibest. Väärteo kordumise oht muudab maksete peatamise praktika nii riskijuhtimise kui ka järelevalve küsimuseks: Finantsinspektsioon saab menetluse aluseks võtta asjaolu, et aruanded on eksitavad, et on tehtud tehinguid, mis tekitavad asutusele või klientidele olulist kahju, või et oluline küsimus vajab täiendavat selgitamist. Pettuskahtlusega seotud teabe käitlemine ei ole isoleeritud: rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 96 karistab maksjaga seotud teabe välja selgitamata, kontrollimata või edastamata jätmist trahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. Ettevõtete poolel jääb kaitseefekt siiski tingimuslikuks, sest pettuse risk kujuneb sageli töökorraldusest, mis koondab ühele inimesele liiga suure vastutuse, ja seadus sellist sisemist jaotust pangast väljaspool automaatselt ei paranda.
Praktikas mõjutab muudatus kõige otsestamalt ettevõtete raamatupidajaid ja finantsjuhte, kes on kelmide esmane sihtmärk ligipääsu tõttu rahale, ja kelle maksekorraldused muutuvad nüüd võimalikuks peatamise objektiks. Eesti inimesed kaotasid petturitele aasta varasemate andmete kohaselt 29 miljonit eurot ja ettevõtted ainuüksi maksekorralduspettustega üle 10 miljoni euro — just selliste summade tõkestamine on edasilükkamisõiguse majanduslik eesmärk. Pangade jaoks tähendab see investeeringut jälgimis- ja peatamisprotsessidesse, sest nii mitterakendamine kui ka liigne rakendamine on karistatav kuni 5 000 000 euro ja juriidilise isiku puhul kuni 10 protsendi konsolideeritud käibest ulatuva vastutusega. Finantsinspektsiooni jaoks avaneb võimalus kasutada astmelist meetmete süsteemi: ettekirjutus, seejärel teised meetmed ning lõpuks tegevusloa kehtetuks tunnistamine või juhi tagasikutsumist kohtu poolt.
Füüsilise isiku karistusruum on rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus, juriidilise isiku puhul rahaline karistus, ja kohus võib kohaldada ka kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt Karistusseadustiku § 83² sätestatule.
Karistusseadustiku § 14 lõike 1 järgi vastutab juriidiline isik teo eest, mis on toime pandud tema huvides või tema õiguslikke kohustusi rikkudes tema organi liikme, juhtivatöötaja või pädeva esindaja poolt.
Isamaa ja selle kahtlustatavate liikmete jaoks tähendab olukord seda, et kriminaalmenetlus kestab edasi, kuid süüdistust pole kellelegi esitatud ja kohtuotsus enne riigikogu valimisi reaalsetes ajaraamides ei ole võimalik. Lugeja jaoks uus on see, et kaitsja on loobunud lisataotluste esitamisest ja menetluse tempo sõltub nüüd üksnes prokuratuurist. Uudise fakt on, et kahtlus puudutab keelatud annetusi umbes 330 000 euro ulatuses, millest erakond olevat vastu võtnud 110 234 eurot. Õigusküsimus, mis asja tuumaks jääb, on, kas reklaami- ja analüüsiteenuste pakkumine MTÜ Isamaalised vahendusel moodustab keelatud annetuse ning kas ja kellel tekib selle eest vastutus. Juriidilise isiku — siin erakonna — vastutuse alus on Karistusseadustiku § 14, mille lõike 1 järgi vastutab juriidiline isik teo eest, mis on toime pandud tema huvides või tema õiguslikke kohustusi rikkudes tema organi liikme, juhtivatöötaja või pädeva esindaja poolt. Lõike 2 järgi vastutab juriidiline isik ka tegevusetuse eest, kui tal oli õiguslik kohustus tegutseda. Kahtlustuse sisu viitab sellele, et annetusi võtsid vastu konkreetsed isikud — Juhani Jaeger, Kaspar Kokk, Mart Maastik ja Andres Luus —, mistõttu on võimalik füüsiliste isikute ja erakonna kõrvuti vastutus.
Esitatud allikate põhjal on füüsilise isiku karistusruum rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus, juriidilise isiku puhul aga rahaline karistus. Kohus võib sellise kuriteo eest kohaldada ka kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt Karistusseadustiku § 83² sätestatule, mis on praktiliselt oluline just annetuse vastuvõtmise korral. Isamaa kaitsja Jaanus Tehver on teatanud, et ta lisataotluste esitamise võimalusi enam ei kasuta. Pärast tutvumisperioodi lõppu teeb prokuratuur otsuse, kas asi läheb kohtusse. Prokuratuuri pressiesindaja sõnul võtab kohus süüdistuse esitamise korral menetluse juhtimise üle ja võib istungite korraldamisel arvestada ka menetlusosaliste soovidega. Mart Maastiku suhtes on uurimine lõpetatud, kuna süütegu ei tuvastatud, mis näitab, et kahtlustatavate ring võib enne süüdistuse esitamist veel kitseneda. Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni varasem menetlus Tõnis Paltsi 2021. aasta telefonikampaania üle lõpetati, kui Palts võttis 420 euro suurused kulud enda kanda — see näitab, et ERJK ja kriminaalmenetlus käsitlevad sama teemat eraldi instrumentidega.
Realistlik stsenaarium on see, et prokuratuur esitab süüdistuse enne valimisi, kuid kohtulahendus langeb valimiste järel, mistõttu valijad saavad enne hääletust teada vaid süüdistatava staatuse, mitte kohtu hinnangu. Kui süüdistus esitatakse, seisab erakonna ees võimalik rahaline karistus ja füüsilistel isikutel rahaline karistus või vangistus kuni viis aastat, lisaks laiendatud konfiskeerimise võimalus. Erakonnale on see ressursi- ja maineküsimus, mitte menetluslik takistus kandidaatide värbamisel, nagu Reinsalu väidab. Praktiliselt on oluline ka see, et kolmas juriidiline isik — väidetavalt Pambos Holding OÜ — vastutab eraldi 220 000 euro suuruse keelatud annetuse tegemise kahtluse alusel, ja Isamaad selle vastuvõtmises ei kahtlustata.
Kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole nõus kaevandamisloa andmisega, võib kaevandamisloa andja taotleja ettepanekul taotleda loa andmiseks nõusolekut Vabariigi Valitsuselt, ja valitsus annab nõusoleku ainult ülekaaluka riigi huvi korral.
Kaevandamisloa andja saadab taotluse arvamuse saamiseks kohalikule omavalitsusüksusele, kes esitab oma arvamuse kirjalikult kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates.
Raasiku vallavolikogu keeldumine nõusoleku andmisest tähendab, et OÜ Marina Minerals kavandatud Kulli II liivakarjääri riigimaal ei saa keskkonnaluba praegusel kujul menetleda edukalt lõpuni. Otsene oht ei puuduta mitte olemasolevat kaevandamist, vaid loa saamise võimalust üldse: maapõueseaduse § 55 lõike 4 alusel, kui kohalik omavalitsus ei ole kaevandamisloa andmisega nõus, saab loa andja taotleja ettepanekul nõusolekut küsida Vabariigi Valitsuselt, ja valitsus annab selle ainult ülekaaluka riigi huvi korral. Just see tingimus on siin otsustav, sest Harju maakonna teemaplaneeringus Kulli II karjääri välja ei ole toodud ja vallavalitsuse hinnangul riigi huvi puudub. Menetlusreeglina peatub kaevandamisloa taotluse menetlus Vabariigi Valitsuse nõusoleku taotlemise hetkest kuni valitsuse otsuseni (§ 55 lõige 4¹). Lisaks mõjutab olukorda see, et karjääri on kavandatud peamiselt riigile kuuluvatele kinnistutele (Mäekünkale Saha külas ning Salule, Kärnerisaunale ja Saunale Kadaka külas), mille kaevandamiseks kasutada andmine järgib maapõueseaduse § 49 sätteid.
Raasiku volikogu otsus on selles süsteemis valla ametlik seisukoht ja selle põhjal saab loa andja hinnata, kas kohalik omavalitsus on loaga nõus. Kuna volikogu keeldus nõusolekust ühehäälselt ja nõudis enne loa andmist põhjavee, märgalade, liikluse ja teede küsimuste põhjalikku hindamist, on tegemist haldusmenetluses arvestatava vastuargumendiga, mida loa andja peab käesoleva juhul sisuliselt ümber lükkama või taotleja loataotlust muutma. Kui loa andja soovib siiski menetlust jätkata, peab ta § 55 lõike 4 alusel taotlema Vabariigi Valitsuse nõusolekut, ja lõike 5 alusel võib ta sellest keelduda, kui Kliimaministeeriumi hinnangul riigi huvi loa andmiseks ilmselgelt puudub. Riigimaal kaevandamise korral antakse kinnisasi kasutada loa saajale rendile, kasutusvalduse või hoonestusõiguse seadmise teel, ilma enampakkumiseta (§ 49 lõiked 4 ja 5), kuid see eeldab loa andmist. Volikogu nõuded puudutavad ka munitsipaalomandis oleva Raba tee kasutamist: nõusolekut väljaveoteena ei anta enne tee sobivuse hindamist ja kasutamistingimuste, rekonstrueerimis- ning hoolduskulude kokkuleppimist vallaga, mis on omavalitsuse omandi- ja lepinguvabaduse piires otsustatav küsimus. [PASEKMÕJU] Praktiliselt seisab Marina Minerals kolme teekonna ees:
„Rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestavas õigusaktis sätestatud kohustuse täitmata jätmise või keelu rikkumise eest … karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.“
„Füüsiline või juriidiline isik, üksus või asutus ei vastuta rahvusvahelise sanktsiooni kohaldamise eest, kui ta tegi seda heauskselt.“
Eesti ettevõtetele ja finantsasutustele tähendab Vene diislikütuse liikumine sanktsioonitud tankeritega eelkõige seda, et nende tehingute ja teenuste osapoolte kontrollimise kohustus muutub praktiliselt otsustavaks. Lahendus lähtub rahvusvahelise sanktsiooni seadusest, mille § 3 defineerib rahvusvahelise sanktsiooni välispoliitika meetmena ja mille § 3 lõige 3 lubab sanktsiooniga piirata rahvusvahelist kaubandust ja tehinguid. Sanktsiooni subjekt on § 5 kohaselt füüsiline või juriidiline isik, üksus või asutus, kes on määratud kas üldise tunnuse või nimekirjaga. Rikkumiseks on § 6 kohaselt rakendavas õigusaktis sätestatud kohustuse täitmata jätmine või keelu rikkumine, ja rakendav õigusakt on § 9 lõike 1 järgi näiteks Euroopa Liidu Nõukogu määrus. Seega ei sõltu vastutus sellest, kas tanker kannab lipu all sanktsioone, vaid sellest, kas konkreetne tehing puudutab rakendavas õigusaktis keelatud kaupa, teenust või isikut.
Eesti ettevõtja kohustus on kontrollida tehingu osapooli, laeva ja kauba suhtes kehtivaid keelde ning vajaduse korral pöörduda valdkonna pädeva asutuse poole, kes § 11 lõike 1 alusel annab haldusakte ja vastab sanktsiooniga seotud päringutele. Riigisisesest rakendamist koordineerib Välisministeerium, kes § 10 lõike 1 alusel jälgib sanktsioonide kehtestamist ja teavitab rakendamise eest vastutavaid asutusi. Kui tehing on seotud rahaliste vahenditega, kehtivad § 14 finantssanktsiooni erisused: vahendite külmutamise kohustus ning keeld keelatud kauba või teenuse rahastamiseks, laenu andmiseks, kontode avamiseks või kindlustuslepingu sõlmimiseks. Krediidiasutusel on § 13³ kohaselt kohustus teavitada kauba sisse- ja väljaveo keelu rikkumise kahtlusest Maksu- ja Tolliametit ning teenusega seotud kahtlusest Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit. Erikohustustega isik peab omama § 22¹ sätestatud riskide maandamise ja riskijuhtimise süsteemi, mis hõlmab hoolsusmeetmeid ja sisekontrollieeskirja. Vastutust piirab § 6¹ lõige 1: isik ei vasta, kui ta tegi kohaldamise heauskselt ja ei teadnud ega pidanudki teadma, et tema tegevus on vastuolus sanktsioonidega. Rikkumise korral kohaldatakse karistusseadustiku § 93¹, mis näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, korduva või grupi poolt toime pandud teo eest kuni kuueaastase vangistuse. Ettevaatamatusest toime pandud rikkumise eest, kui puudub süüteokoosseis, karistatakse § 93² alusel rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega, juriidilist isikut rahalise karistusega.
Praktikas on oht kõige suurem transpordi-, logistika-, kindlustus- ja finantssektori ettevõtetele, kes puutuvad kokku Vene päritolu kütuse veoga või rahastavad seda. Konkreetsete tagajärgedena on võimalikad:
Heausksuse tõendamine § 6¹ alusel muutub kaitseks ainult siis, kui ettevõttel on dokumenteeritud riskijuhtimise süsteem ja hoolsusmeetmed. Jälgimispunktidena on oodata Välisministeeriumi teavitusi sanktsioonide muutmise kohta § 10 lõike 1 punktis 4 nimetatud kanalite kaudu ning pädevate asutuste haldusakte konkreetsete laevade või tehingute suhtes.
„Varjupaik peab määrama veterinaararsti, kellel on ülevaade loomade terviseseisundist, kuid täiskohaga loomaarsti palkamine ei ole kohustuslik.“
„Seaduses sätestatud tähtaeg on minimaalne ajavahemik looma omaniku või uue kodu otsimiseks, mitte hukkamise kohustus.“
Varjupaikade tegevusloakohustus, mis jõustub 2028. aastal, muudab loomapäästetegevuse haldusõiguslikult reguleeritud tegevusalaks, kus riik kontrollib pidamistingimusi ja veterinaarset ohutust. Riigikogu võttis 21. oktoobril vastu loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu (899 SE), mis kehtestab varjupaikadele tegevusloa alates 2028. aastast. Loomakaitseseaduse § 1 kohaselt kaitseb seadus loomi inimese tegevuse eest, mis ohustab nende tervist või heaolu, ja loomade kaitset haiguste eest reguleerib veterinaarseadus. Varjupaigas hoitavate hulkuvate loomade kord on täpsustatud hulkuvate loomade püüdmise ja pidamise korraga, mis paneb varjupaiga korraldamise kohustuse kohalikule omavalitsusüksusele.
Tegevusloa süsteemi kohaselt taotletakse luba nimetatud tegevusaladel, sealhulgas loomade pidamisel ettevõttes, ning loa andmise menetluse käigus tehakse veterinaarkontroll. Veterinaarjärelevalve eesmärk on looma ja inimese tervise ning looma heaolu kaitse, sealhulgas nõuetekohasuse kontroll tegevus- või muu loa andmise menetluses. Varjupaikadele kehtivad praktilised nõuded:
Hulkuvate loomade püüdmise kord näeb ette, et kohalik omavalitsusüksus peab korraldama hulkuvate loomade paigutamise varjupaika, varjupaika paigutatud loomad vaatab viivitamata läbi veterinaararst ning eri soost, eri liiki, haiged ja vigastatud loomad paigutatakse eraldi. Püüdmisel kontrollitakse, kas loom on identifitseeritav ja kas ta saab kohe omanikule tagastada; identifitseeritav loom paigutatakse kuni tagastamiseni varjupaika. Loomakaitseseaduse haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades ametliku kontrolli määruse (EL) 2017/625 erisusi.
Praktikas puudutab muudatus kõige rohkem väikeseid loomapäästeorganisatsioone ja vabatahtlikke, kes peavad enne 2028. aastat omandama tegevusloa või korraldama oma tegevuse hoiukodude võrgustikuna. Kohalikud omavalitsused seisavad silmiti küsimusega, kuidas hulkuvate loomade eest hoolitsemist rahastada ja kes kannab pikemaajalise ülalpidamise kulud — uudise autor peab tänavalt kokkukorjatud loomade steriliseerimise finantseerimise võtmist vabatahtlike õlult ära esmajärjekorras vajalikuks. Rakendusmääruse kavandis olevad nõuded on veel arutlusel loomaarstide ja loomapäästjatega, seega varjupaikade tegelik koormus sõltub nende nõude lõplikust sõnastusest.