Avaliku konkurss ministeeriumi kantsleri ametikohale kuulutatakse välja vähemalt kuus kuud enne ametisoleva kantsleri teenistustähtaja möödumist, ja konkursi viib läbi tippjuhtide valikukomisjon, mille esimees on riigisekretär.
Ministeeriumi kantsleri nimetab ametikohale Vabariigi Valitsus, kuulanud ära tippjuhtide valikukomisjoni arvamuse, ja komisjoni lõppotsus kandidaadi sobivuse kohta avaldatakse Riigikantselei veebilehel.
Kaitseministeeriumi kantsleri valikuga seotud isikute ja ametkonna jaoks on otsustav, kas nimetamisele eelnes seaduslik avalik konkurss ja tippjuhtide valikukomisjoni menetlus, sest see määrab, kas ametisse nimetatud kantsleri teenistussuhe püsib. Uudises väidetakse, et minister otsis kantslerit ise ja valiku kord ei ole selgitatud, mistõttu tekib küsimus, kas Avaliku teenistuse seaduse § 22 lõike 2 ja § 10 lõike 2 alusel kehtestatud valikumenetlust järgiti. Seaduse järgi nimetab ministeeriumi kantsleri ametikohale Vabariigi Valitsus, kuulanud ära tippjuhtide valikukomisjoni arvamuse, ja avaliku konkursi ministeeriumi kantsleri ametikohale viib läbi just see komisjon. Kantsleri ametikoht on seadusega eranditud ka üleviimise korra kohaldamisest: Avaliku teenistuse seaduse § 98 lõige 6 välistab lõigetes 2–5 sätestatud konkurentsita täitmise ministeeriumi kantsleri vaba ametikoha puhul. Seega ei saa kantslerit ametikohale viia üleviimise teel, vaid ainult komisjoni menetluse kaudu.
Menetlus on sätestatud Avaliku teenistuse tippjuhtidele esitatavad nõuded, nende värbamise ja valiku ning arendamise ja hindamise kord määruses. Avalik konkurss kuulutatakse välja ministri ettepaneku alusel Riigikantselei tippjuhtide kompetentsikeskuse poolt ja konkursi viib läbi tippjuhtide valikukomisjon, mille esimees on riigisekretär ja koosseisu määrab Vabariigi Valitsus. Komisjon esitab konkursi lõppedes ühe kuni kolm kandidaati koos paremusjärjestusega ning komisjoni lõppotsus kandidaadi sobivuse kohta avaldatakse Riigikantselei veebilehel. Kui kantsleri ametikohale avalikku konkurssi ei korraldata, esitab tippjuhtide kompetentsikeskus ministrile vähemalt ühe kandidaadi, kuid ka siis peab minister enne Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemist esitama oma kandidaadi komisjonile arvamuse saamiseks. Komisjon hindab kandidaadi vastavust seadusele, määruse 2. peatükile ja ametikohale esitatavatele nõuetele tuginedes kompetentsimudelile ning esitab ministrile kirjaliku arvamuse. Minister võib kandidaadi esitada ise, kuid tema roll on piiratud: kandidaat peab läbima komisjoni hindamise ja komisjoni otsus peab olema avaldatud. Uudises nimetatud asjaolu, et minister kordas, et otsib kantslerit ise, ei ole iseenesest seadusevastane, kui lõplikult esitati kandidaat komisjoni kaudu ja komisjoni arvamus kanti Riigikantselei veebilehele. Kui aga komisjoni menetlust ei toimunud, on nimetamise seaduslikkus vaidlustatav, sest Avaliku teenistuse seaduse § 22 lõike 2 tingimus — komisjoni arvamuse ärakuulamine — oleks täitmata. Kantsler ise on selles olukorras haavatav: nimetamise õigusliku aluse puudumine võib tekitada küsimusi tema teenistussuhte kehtivuse kohta, kuigi allikates ei ole sätestatud konkreetset tagasivõtmise menetlust.
Praktikas on sellel kõige suurem tähendus kolmele osapoolele: nimetatud kantslerile, kelle teenistussuhte alus võib olla vaidlustatav; ministrile ja valitsusele, kes vastutavad seadusliku menetluse eest; ning kogu avalikule sektorile, sest tippjuhtide valiku usaldusväärsus mõjutab kandidaatide valmisolekut konkurssidel osaleda. Kui kantsleri nimetamise seaduslikkus vaidlustatakse, lahendab küsimuse lõplikult kohus halduskohtumenetluses. Jälgimispunkt: oodata on Riigikantselei veebilehel avaldatud tippjuhtide valikukomisjoni lõppotsust kaitseministeeriumi kantsleri kandidaadi sobivuse kohta, mille avaldamine on määruse § 4 lõike 5 alusel kohustuslik; kui sellist otsust seal ei ilmu, kinnitab see uudises esitatud kahtlusi menetluse korrektsuse osas.
„§ 46¹ lõike 2 järgi tagatakse kriisiolukorra ajal elanikkonna toiduga varustamine ulatuses, mis on vajalik esmavajaduste rahuldamiseks."
„Toiduvaru moodustab riigi tegevusvaru osana toiduseaduse § 46⁷ lõige 1: sinna kuulub toit, teravilja ning tootmissisendina vajaliku toote varu."
Toidujulgeoleku poliitiline arutelu toob siin esile pigem riigi valmisoleku küsimuse kui tarbijahindade küsimuse, sest õiguslik alus toiduvarustamise tagamiseks on just asutanud uues redaktsioonis. Uudise fakte — valimiskampaania käibemaksuteemade ümber ja toidukorvi hinnamuutusi — varjutab asjaolu, et 1. oktoobril 2026 jõustus toiduseaduse 7¹ peatükk toiduga varustamise kohta (RT I, 30.06.2026, 1). Käibemaksumäära muutmiseks ja toidu majandusliku kättesaadavuse suurendamiseks oleks vaja seadusemuudatust riigikogus. Selle asemel sätestab toiduseaduse § 46¹, et toiduga varustamise tagamiseks rakendatakse seaduse 7¹ peatüki ning kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse meetmeid. Nii ettevõtjatele kui elanikele tähendab see, et toiduvarustus on nüüd kodifitseeritud kriisivalmiduse osana, mitte ainult turupõhise majanduse küsimusena.
Riigi poolelt teostab järelevalvet toiduga varustamise nõuete täitmise üle toiduseaduse § 48 lõike 4¹ alusel Põllumajandus- ja Toiduamet, samuti kriisiolukorra ja riigikaitse seaduses sätestatud alustel. Toimepidevuse nõuded kehtestab Regionaal- ja põllumajandusministri 21.09.2026 määrus nr 59, mis võeti vastu toiduseaduse § 46⁵ lõike 2 ja kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse § 82 lõike 6 alusel. Varu haldab § 46⁷ lõike 2 järgi riigi tegevusvaru haldaja, täpsemaid koguseid ja väljaostmise aluseid võib kehtestada valdkonnaminister määrusega. Ettevõtjate koormus tuleneb § 46⁵ põhiseaduslikult määratud püsivatest kriisiülesannetest; turuosa kindlakstegemiseks võetakse aluseks kahele eelnenud majandusaastale vastavad andmed. Käitleja kohustus on ilmneda võivatest toidu ohutust mõjutavatest asjaoludest viivitamata teatada Põllumajandus- ja Toiduametile. Tarbijahind ja käibemaksumäär jäävad seega poliitilise otsustamise ja maksuseadusandluse valdkonda, mida esitatud allikad ei reguleeri.
Ettevõtjatele tähendab uus olukord püsivate kriisiülesannete määramise riski ja kohustust pidada vastavust riikliku varustamise planeerimisega. Toidu jaekaubanduse suurema turuosaga ettevõtja võib seaduse alusel saada püsiva kriisiülesande, mida hinnatakse majandusaasta aruande ja riigi registri andmete alusel. Riigile on oluline, et minister kehtestab määrusega toiduvaru kogused ja koosseisu, sest ilma nendeta jääb § 46⁷ rakendamine vormiliseks. Tarbijate jaoks muudab uus regulatsioon võimalikku kriisiolukorda: toiduga varustamine on tagatud esmavajaduste ulatuses, kuid igapäevaseid hindu ega käibemaksumäära see ei puuduta. Poliitilistes erakondades esitatud käibemaksu langetamise nõuded jäävad eelkampaania tasandile.
Kui kohalik omavalitsus panustab investeeringuprojekti omafinantseeringusse, on taotlejal kulude tasumise suutlikkus ainult siis, kui täidetakse kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse § 34¹ lõike 1 nõuded ja omavalitsusel on vahendid sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt.
Taotlus peab sisaldama taotleja kinnitusi, et ta on teadlik toetuse vähendamise alustest, tagasinõutud toetuse tagasimaksmise kohustusest ning projekti elluviimise kontrollidest ja auditeerimistest (ÜSS2021_2027 § 17).
Kolme suure linna pöördumine rahandusministeeriumile ei loo seni ühtegi õiguslikku kohustust ega vaidlust — tegemist on enne 2028.–2034. aasta eelarveperioodi plaanide lõplikku kinnitamist esitatud huvide esitamisega, mille õiguslik kaal sõltub sellest, kuidas riik uue perioodi rakenduskava ja toetuse andmise tingimused koostab. Linnade huvi on selles, et nende roll toetuste elluviijatena on õiguslikult juba kindlaks määratud, kuigi eesmärgid ja rahastusmeetmed paigatakse veel ministeeriumide kaudu. Uudise tuumaks on, et Pärnu, Tallinna ja Tartu nõuavad enne prioriteetide lõplikku paikapanekut arvestada omavalitsuste kogemust ning vähendada toetustega kaasnevat aruandluskoormust. Õiguslikult lahendatakse selline olukord Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika fondide rakendamise seaduse ning selle alusel kehtestatud üldiste tingimuste määrusega, mis sätestab taotluse sisu, taotleja kinnitusi ja toetuse kasutamise tingimusi. Eelnevate perioodide praktika näitab, et omavalitsus saab toetust vaid siis, kui täidab omafinantseeringu suutlikkuse nõuded kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse § 34¹ alusel, mis on linnade jaoks otsene rahalise osaluse eeldus.
Kehtiva perioodi üldiste tingimuste määruse kohaselt peab taotlus sisaldama taotleja kinnitusi, et ta on teadlik toetuse saamisega seotud kohustustest, andmete avalikustamisest, toetuse vähendamise alustest ja tagasinõutud toetuse tagasimaksmise kohustusest ning projektile tehtavatest kontrollidest ja auditeerimistest (ÜSS2021_2027 § 17 viited allikas [6]). See tähendab, et linnade nõutud bürokraatia vähendamisel on piir: aruandlus- ja auditeerimiskohustused tulenevad nii riigi siseõigusest kui määruse (EL) 2021/1060 ühissätetest, mida rakendusasutus ei saa tahtlikult kõrvale jätta. Kui kohalik omavalitsus panustab investeeringuprojekti omafinantseeringusse või abikõlbmatute kulude katmisse, on taotlejal selliste kulude tasumise suutlikkus ainult siis, kui täidetakse kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse § 34¹ lõike 1 nõuded ja omavalitsusel on vahendid sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt (allikad [1], [12]). Investeeringute kavasse objektide valikul kohaldatakse samasid lõikeid 4–6, seega linnade soovitud suured investeeringud — näiteks õpilaskodud või Rail Balticu terminali ühendused — peavad vastama nendele finantsvõime tingimustele juba kavandamisetapil. Lisaks nõuab ÜSS2021_2027, et kui taotleja on kohalik omavalitsus, panustatakse toetatava investeeringuga omavalitsuse arengukava või maakondliku arengudokumendi investeeringuga seotud valdkondliku eesmärgi saavutamisse (allikas [6], p 15). See norm toetab otseselt linnade argumenti: investeeringud peavad olema arengukavades kajastatud enne raha jagamist, sest muidu toetust saada ei saa. Toetuse kasutamise tingimused sätestatakse rahastamiskäskkirjas või -lepingus vastavalt määruse (EL) 2021/1060 artikli 59 lõikele 1 (allikas [13]), ja rakendusasutus hindab enne lepingu sõlmimist rakendaja suutlikkust lepingut täita. Auditeerimise poolel juhindub auditeeriv asutus määrusest (EL) 2021/1060, rahvusvaheliselt tunnustatud auditeerimise standarditest ja Euroopa Komisjoni juhenditest (allikas [7]), mistõttu on linnade soovitud aruandluse lihtsustamise ruum piiratud komisjoni tasandi nõuetega. Allikate hulgas kohtupraktikat ei ole, mistõttu sarnaste vaidluste kohta kohtulahenditele viidata ei saa.
Praktikas on see pöördumine oluline kolmele osapoolele: linnadele, sest nende omafinantseerimise ja arengukavade vastavus määrab, kas nad saavad järgmisel perioodil üldse toetuse saajateks; rahandusministeeriumile, sest riigiplaani esmase jaotuskava järgi suunatakse üle poole toetustest konkurentsivõimelise majandusse ning julgeoleku ja kriisivalmidusse (33 ja 19 protsenti) ning 38 protsenti maaelu eesmärkidele, mis jätab omavalitsuste investeeringutele kitsama ruumi; ja Euroopa Komisjonile, sest Eestile mõeldud ligikaudu 6,5 miljardi euro suurune maht muutub veel ELi 2028.–2034. aasta eelarve kokkuleppe käigus. Kui riik uue perioodi tingimustes aruandlusnõudeid ei lihtsusta, jäävad omavalitsustele kehtivad kontrolli- ja auditeerimiskohustused, mis on neile otsene kuluallikas.
RSanS § 8 lg 2 alusel on ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga kehtestatud sanktsioon ajutise rakendamise ajal kohustatud kohaldama viivitamata kõik füüsilised ja juriidilised isikud.
RSanS § 6^1 lg 1 kohaselt ei vastuta isik sanktsiooni kohaldamise eest, kui ta tegi seda heauskselt ja ei teadnud ega pidanud teadma, et tema tegevus on vastuolus kehtestava õigusakti meetmetega.
Ameerika Ühendriikide kehtestatud meetmed Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtunike, prokuröride ja muu personali suhtes on riiklikud sanktsioonid, mis piiravad nende isikute ligipääsu USA teenustele, pangandusele ja tehnoloogiale. Eesti ettevõtete ja ametiasutuste jaoks ei teki nendest meetmetest otsest kohustust, sest tegemist ei ole rahvusvahelise sanktsiooniga, mille riigisiseseks rakendamiseks oleks alus Rahvusvahelise sanktsiooni seaduses (RSanS). RSanS § 3 lg 1 määratleb rahvusvahelise sanktsiooni kui välispoliitika meetet, mille eesmärk on toetada rahu säilitamist, rahvusvahelist julgeolekut, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet või ÜRO põhikirja ning Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärke. Ühe riigi ühepoolsed meetmed jäävad selle määratluse kõrvale. Juriidiliselt kujuneb põhiküsimuseks, kas ja kuidas Euroopa riigid peavad tagama ICC toimimise tingimused olukorras, kus kohtu personalil tekivad tõsised praktilised piirangud. RSanS § 11 lg 1 kohaselt vastutab valdkonna eest vastutav pädev asutus sanktsiooniga seotud päringute ning teeb haldusakte ja toiminguid, mis on ette nähtud rakendavas õigusaktis — see raamistik käib aga ainult kehtivate rahvusvaheliste sanktsioonide kohta.
RSanS süsteem toimib kolme astmega: rakendav õigusakt on RSanS § 9 lg 1 alusel rahvusvaheline leping, Euroopa Liidu Nõukogu määrus või Eesti Vabariigi seadus, mille alusel kohaldatakse kehtestavas õigusaktis ettenähtud kohustusi ja keelde. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga kehtestatud sanktsiooni kohaldavad RSanS § 8 lg 2 alusel ajutise rakendamise ajal viivitamata kõik füüsilised ja juriidilised isikud. Finantssanktsioonide puhul keelatakse RSanS-i finantssanktsiooni sätete alusel muu hulgas laenu ja krediidi andmine, konto avamine ja kasutamine, väärtpaberitehingud, kindlustuslepingu sõlmimine ning investeerimine. Erikohustustega isikud — sealhulgas krediidiasutused — peavad looma § 22^1 kohase riskide maandamise ja riskijuhtimise süsteemi ning täitma teatamiskohustusi; krediidiasutus peab § 13^3 alusel teavitama kahtlusest Maksu- ja Tolliametit ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit. Riigisisest rakendamist koordineerib RSanS § 10 lg 1 kohaselt Välisministeerium, mis jälgib sanktsioonide kehtestamist ja muutmist ning teavitab rakendajaid. Kui sanktsiooni ei ole võimalik rakendada olemasolevate õigusaktide alusel, kehtestab vajalikus ulatuses rakenduskorra Vabariigi Valitsus Välisministeeriumi ettepanekul. Sanktsiooni subjekt on § 5 alusel füüsiline või juriidiline isik, kes on määratud kehtestavas õigusaktis üldise tunnuse või nimekirjaga. Isik, kelle suhtes on meetmed kehtestatud, ei jää õiguskaitseta: riigisiseselt on haldusõiguslikud meetmed vaidlustatavad halduskohtus, rahvusvahelisi sanktsioone on ELi kohtus ja Euroopa Inimõiguste Kohtus vaidlustatud ka mitmed vene oligarhid. Tegemist ei ole karistusõiguslike meetmetega — kannet karistusregistrisse ei tehta, vaid tegemist on haldusõiguslike, õigusi piiravate meetmetega.
USA ühepoolsed meetmed ICC suhtes ei muuda Eesti ega ELi sanktsioonikeskkonda, aga loovad ebavõrdsuse: kohtupersonalil, kellel on alles ka ELi kodakondsus ja tegevus Euroopas, tekib USAs tõsiseid tegevus- ja finantspiiranguid. Praktikas on oluline eelkõige finantssektori ja tehnoloogiaettevõtete jaoks — nad peavad eristama USA riiklikke meetmeid ja ELi õigusaktidest tulenevaid kohustusi, sest heauskne käitumine vabastab vastutusest RSanS § 6^1 lg 1 alusel ainult siis, kui isik ei teadnud ega pidanud teadma, et tema tegevus on vastuolus kehtestava õigusakti meetmetega. Euroopa jaoks seisab põhirisk Ukraina sõjakurjategijate kohtueelse juurdepääsu küsimuses: kui ICC personal ei saa rahvusvaheliselt teenuseid kasutada, mõjutab see sõjakuritegude menetlemise võimalikkust. Eesti ametlik positsioon on toetada ICC-d, mistõttu realistlikud stsenaariumid on Euroopa tasandi poliitiline vastureaktsioon ja võimalikud uued ELi meetmed kohtu kaitseks.
„Välisõhus leviva müra põhjendamatu tekitamine on keelatud“ (atmosfääriõhu kaitse seadus § 55 lõige 1) – see on norm, mille rikkumist tuulepargi müra puhul esmalt hinnata tuleks.
„Riiklikku järelevalvet välisõhus leviva müra üle teostab Terviseamet“ (atmosfääriõhu kaitse seadus § 218) – see määrab, kes ametina kaebuse müra kohta menetlusesse võtab.
Saarde tuulepargi lähedal elav elanik seisab olukorras, kus Terviseameti otsus järelevalvemenetluse uuesti mitte alustada on kohtulikult kontrollitud ja jäänud kehtima. Kaebaja õiguslik huvi ei muutu: tema rahulolematu jääb müra mõjuga tervisele, kuid see küsimus ei lahene kohtus, vaid sõltub edaspidi ameti hinnangust menetluse aluse olemasolust. Õiguslikult pöördub loo keskne küsimus selle kohta, milline seadus ja milline piirnorm üldse kohaldub tuulepargi mürale ning kas ametil on kohustus järelevalvet alustada. Elamutes ja ühiskasutusega hoonetes kehtivad müra, sealhulgas ultra- ja infraheli normid tulenevad rahvatervishoiu seaduse § 16 lõikest 5 ja selle alusel kehtestatud määrusest, mille Sotsiaalminister võttis vastu 12.11.2025 (jõustunud 17.11.2025) [6]. Välitingimustes, sealhulgas elamu ümbruses õhus leviva müra puhul kehtib atmosfääriõhu kaitse seaduse § 55, mille lõike 1 alusel on välisõhus leviva müra põhjendamatu tekitamine keelatud [2]. Rahvatervishoiu seaduse § 16 lõigete 1–3 kohaselt peab füüsikaliste ohutegurite tase elukeskkonnas olema tervisele ohutu ja allika valdaja tagab allika vastavuse nõuetele [1]. Järelevalve välisõhus leviva müra üle teostab Terviseamet atmosfääriõhu kaitse seaduse § 218 alusel [7], [13]. Pädevus tegeleda tuulepargi müra kaebusega ametil on olemas, kuid selle kasutamine sõltub müra liigitamisest ja mõõtmistulemustest.
Kaebajal oleks järelevalvemenetluse taasalustamiseks pidanud tekkima asjaolusid, mis annaksid ametile aluse müra taseme või selle tervisemõju uuesti kontrollida. Kui müra hinnatakse elamute ja ühiskasutusega hoonete kontekstis, tuleb arvestada määrusega, mis kehtestab helirõhu ning ultra- ja infraheli normtasemed ja mõõtmise meetodid [6]. Kui müra käsitletakse välisõhus leviva müra allikana, kohaldub atmosfääriõhu kaitse seaduse § 55 ja § 57 lõike 2 alusel elamu maa-ala kuulub II mürakategooriasse [2], [17]. Välisõhus leviva müra normtasemed ja mõõtmise meetodid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega atmosfääriõhu kaitse seaduse § 56 lõike 4 alusel [17]. Müraallika valdaja – antud juhtus tuulepargi operaator – vastutab rahvatervishoiu seaduse § 16 lõikest 3 tulenevalt selle eest, et allikas vastaks kehtestatud nõuetele [1]. Töökeskkonna müra piirnorme kehtestav määrus [5] käesolevale olukorrale ei kohaldu, sest see reguleerib tööandja kohustusi töötajate suhtes, mitte elanike elukeskkonda. Samuti ei puuduta kaebust töötervishoiu seaduse sätted Terviseameti ülesannetest töötervishoiu valdkonnas [9]. Loo oluline õiguslik asjaolu on ka see, et atmosfääriõhu kaitse seaduse 8. peatüki redaktsioon jõustus 01.10.2026 [2], [7].
Praktiliselt tähendab lahend seda, et Terviseamet ei ole kohustatud tuulepargi müra järelevalvemenetlust uuesti alustama ning elanikul jääb õiguskaitsevahendiks edasikaebus kõrgemale kohtule. Tuulepargi operaatori jaoks jäävad kehtima rahvatervishoiu seaduse § 16 lõike 3 alusel tema vastutus allika nõuetele vastavuse eest [1]. Terviseameti jaoks jääb rakenduma pädevus atmosfääriõhu kaitse seaduse § 218 alusel [7], [13]. Kui elanik esitab uue kaebuse koos mõõtmistulemustega või uute asjaoludega, peab amet hindama, kas nad annavad aluse menetluse taasalustamiseks. Kui elanik seda ei tee, jääb kohtulahend lõplikuks ja müra küsimus ei tõuse haldusjärelevalve tasandil enam päevakorda. Määruse [6] rakendamine 17.11.2025 algusest tähendab, et mõõtmistulemuste hindamisel kasutatakse uusi normitasemeid, mis muudab varasemate andmete võrdlemise piirnormidega ebaühtlaseks. Elanike ja omavalitsuste jaoks on oluline, et müra normide alus elamute ja ühiskasutusega hoonete jaoks on kehtestatud alles 2025. aasta novembris [6].