ATS-i § 18 lg 1 kohaselt peavad värbamine ja valik põhinema eelnevalt avalikustatud tingimustel ning kandidaatide võrdsel kohtlemisel, mistõttu on just tingimuste eelnev avalikustamine õiguslikult kontrollitav.
Konkursi tulemustest teavitatakse kõiki kandidaate kirjalikult 14 kalendripäeva jooksul otsuse tegemise päevale järgnevalt (ATS § 20).
Kliimaministeeriumi asekantsleri konkursitingimuste käigult muutmise ja loodusmuuseumi juhi juhtumi puhul on ohus mitte niivõrd kandidaatide õigused, kuivõrd konkursi tingimuste eelnev avalikustamine ja kandidaatide võrdne kohtlemine, mis on avaliku teenistuse seadusega pandud värbamise aluseks. Juriidiline küsimus on, kas ja millistes piirides tohib ametiasutus juba väljakuulutatud konkursi avalikustatud tingimusi muuta ning kas kandidaadi eelispositsiooni loov kohandamine rikub valiku põhimõtteid. Seda lahendatakse Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 18 ja ATS § 17 ning Vabariigi Valitsuse määruse „Ametnike värbamise ja valiku kord" alusel. ATS-i § 18 lg 1 sätestab, et värbamine ja valik peavad põhinema eelnevalt avalikustatud tingimustel ning kandidaatide võrdsel kohtlemisel. ATS § 17 lg 2 lõike 2 viitav säte (allikas [3]) lubab väljakuulutatud konkursist loobuda või tingimusi muuta ainult põhjendatud juhul, teatades sellest kandidaatidele esimesel võimalusel kirjalikult ning avaliku konkursi puhul ka kesksel veebilehel. Kõrgemate juhtamisametikohtade puhul — sealhulgas ministeeriumi asekantsleri — viib konkursi läbi lisaks ATS § 19 lg 4 alusel tippjuhtide valikukomisjon.
Asekantsleri ametikohale kehtib ATS-i § 16 lg 1 kohustus täita vaba ametikoht avaliku konkursi korras; erandiks on vaid ATS-i § 16 lg 1¹ kriisiolukorra tähtajaline täitmine ilma konkursita ja § 18 lg 2 alusel võimalik sisekonkurss, kui selle otstarbekus on põhjendatud alusel eeldatav. Konkursikuulutuses peab ATS § 17 ja määruse „Ametnike värbamise ja valiku kord" § 2 lõike 3 kohaselt olema muu hulgas teenistusülesannete lühikirjeldus, kandidaadile esitatavad nõuded ja teenistustähtaeg. Kui tingimusi pärast väljakuulutamist muudetakse, on asutusel kohustus teavitada kandidaate kirjalikult ja avalikult, mistõttu just tingimuste sisu ja muudatuse põhjendatus on õiguslikult kontrollitav element. Ametikohale asumise ettepaneku saab ATS § 19 lg 3 alusel ainult kandidaat, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad enim teenistusülesanneteks kehtestatud nõuetele — tingimuste võistlevale kandidaadile kohandamine puudutab seega otseselt seda nõuetele vastavuse hinnangut. Kandidaadil on määruse § 3 lõike 5 alusel õigus saada konkursikuulutuses märgitud kontaktisikult selgitusi ja põhjendusi värbamise, valiku ning teda puudutavate otsuste kohta, mis annab kaotajale teavitusvahendi võimaliku ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks. Allikate hulgas konkreetselt nimetatud kohtulahendit ei ole; ainsad kohtupraktika viited puudutavad ATS-i § 95 ja § 15 p 5 põhiseaduslikkuse järelevalvet politseiametniku teenistusest vabastamise küsimuses, mis sellele juhtumile ei laiene. Juhtkirias toodud võrdlus — vabariigi valitsuse seaduse muutmisega riigikantsleri juriidilise hariduse nõude kaotamine Keit Kasemetsa nimetamiseks — näitab nõudeid kehtestava akti redaktsioonilise muutmise teed, mida ATS-i § 18 lg 1 põhimõte konkursi tasandil piirab, kuid seaduse tasandil ei vaidlusta.
Praktikas tähendab see, et vastuolu eelnevalt avalikustatud tingimustega võib olla aluseks kandidaadi vaidlustatavale haldusaktile — ametikohale nimetamise otsusele — ning vähemalt määruse § 3 lõike 5 alusel on kaotanud kandidaat õiguse põhjenduste saamisele. Juhtkirias pakutud lahendus — tähtajalised lepingud ja kümneaastane ühtlasi teenistuse piir — on seadusmuudatus, mida ATS-i kehtiv tekst ei näe ette: ATS-i § 131 viitav sade (allikas [11]) käsitleb küll teenistustähtaegu ja asekantsleri konkursi väljakuulutamist vähemalt kolm kuud enne teenistustähtaja möödumist, kuid üldist kümneaastase teenistuse piiri ei sisalda. Järgmiseks sammuks on oodata, kas kliimaministeerium või järelevalve asutused käsitlevad asekantsleri kuulutuse muutmist ATS-i § 17 lõikes 2 nimetatud põhjendatud juhul.
Taotlus ja seiremetoodikakava esitatakse Keskkonnaametile 30. maiks ning sellest kuupäevast alates iga viie aasta tagant, ja eraldamisperiood on viieaastane, esimene eraldamisperiood 2021–2025.
Käitaja esitab Keskkonnaametile hiljemalt iga kalendriaasta 25. märksiks tootmistaseme aruande, mis peab olema tõendatud rakendusmääruse (EL) 2018/2067 kohaselt.
Eesti põlevkivisektori käitajate jaoks on otsustavaks küsimuseks see, kas tasuta heitkoguse ühikute eraldamise süsteemi hakatakse siduma investeeringukohustusega Euroopas, sest see muudaks olemasoleva tasuta kvootide taotlemise korra sisu. Kehtiv õiguslik raamistik Eestis lähtub atmosfääriõhu kaitse seadusest ja selle alusel kehtestatud määrustest: atmosfääriõhu kaitse seaduse § 155 lõike 2 alusel kehtestab valdkonna minister kasvuhoonegaaside heitkoguse ühikutega kauplemise korra, milles sätestatakse tasuta ühikute taotlemise ja eraldamise kord, aruandlus, tõendamine ning tagastamine. Tasuta ühikute taotlemine toimub Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/331 kohaselt, ja käitaja esitab Keskkonnaametile tõendatud taotluse koos seiremetoodikakavaga. Komisjoni ettepanek lisaks sellele süsteemile investeeringutingimuse — Euroopas tehtavad investeeringud tasuta kvootide eest — tähendaks uut kohustust, mille põlevkivisektori jaoks pole olemas majanduslikult mõistlikku tehnoloogilist lahendust, nagu on välja toonud minister Erkki Keldo süsinikupüüdmise näitel.
Käitajale, kes on taotlenud tasuta ühikuid, kohandatakse nende kogust vastavalt rakendusmäärusele (EL) 2019/1842 tootmistaseme muutumisele. Esimese kauplemissüsteemi luba on atmosfääriõhu kaitse seaduse § 144 lõike 2 alusel tegevusalade loetelus olevatele paiksete heiteallikate käitajatele kohustuslik, ja selle annab Keskkonnaamet keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa osana. Kohtupraktikat esitatud allikate hulgas ei ole, mistõttu sarnaste vaidluste lahendamise kohta konkreetsel asjal viidata ei saa. Eraldi väärib märkimist, et Eesti toetusmeetmete regulatsioonides on juba sätestatud, et toetust ei anta ETS-i raames toimuvale tegevusele, mille prognoositav heide ei ole võrdlusalustest väiksem — see näitab, et Eesti õiguskorras on heitkoguste vähendamise eesmärk juba toetusotsuste kriteeriumina olemas.
Kui liikmesriigid jõuavad detsembriks kokkuleppele, milles tasuta kvoodid seotakse investeeringukohustusega, tuleb see muudatus ellu viia EL-i tasandil direktiivi 2003/87/EÜ muudatusega ja seejärel liikmesriikides olemasolevate määruste muutmisega. Eesti käitajate jaoks tähendaks see, et praegune taotlusprotsess delegeeritud määruse (EL) 2019/331 alusel saab täiendatud uue tingimusega, mille täitmine nõuaks investeeringute kavandamist ja tõendamist. Kui kokkulepet ei saavutata, kehtib edaspidigi olemasolev kord, kus tasuta ühikute kogust kohandatakse tootmistaseme muutumise järgi ja aruandlus jätkub kehtivate tähtaegade alusel. Eesti poolt esitatud nõue ETS2 tühistamiseks on eraldi läbirääkimiste punkt, mille kohta allikatest ei selgu, millal ja millisel kujul otsus langetatakse.
„Loa tsiviilõhusõidukile lennuks ülehelikiirusel Eesti õhuruumis või Tallinna lennuinfopiirkonnas võib anda valdkonna eest vastutav minister, kui lend ei ohusta keskkonda ja teiste õhusõidukite lende. Piirangud riiklikule õhusõidukile lennuks ülehelikiirusel kehtestab Vabariigi Valitsus."
„Õhuturbe teostamisel osalevad õhusõidukid võivad operatiivsel vajadusel lennata ülehelikiirusel."
Eesti õhuruumis 12.–18. oktoobrini toimuvad NATO kaitselennunduse treeninglennud on õiguslikult lubatud ja erirežiimiga tegevus, mille puhul lennundusseaduse üldnõuded kehtivad piiratud ulatuses. Lugeja jaoks oluline on see, et madallendude ja ülehelipaukide puhul ei ole tegemist normirikkumise ega lubadeta tegevusega, vaid õhuturbe teostamise erandkorraga, mille alusnormid on Lennundusseaduse § 3 lõige 2^1 ja Tallinna lennuinfopiirkonna õhuruumi kasutamise määruse § 69^2–§ 69^4. Täpne õigusküsimus on, millised normid lubavad välisriigi sõjalennukitel Eesti õhuruumis madallende ja ülehelikiirusel lendu teha ning kes ja millisel korral selle kooskõlastab.
Kaitselennunduse õhusõidukitele ei kohaldata Lennundusseaduse üldsätete kogu ulatust: § 3 lõige 2^1 nimetab konkreetsed paragrahvid (sh § 4^1, § 5, § 22^1, § 22^2, § 37^4, § 46^2 lõiked 1 ja 2 ning 7^3 peatükk), mis kaitselennundusele siiski rakenduvad, kui seaduse või välislepinguga ei ole sätestatud teisiti. Ülehelikiiruse puhul kehtib üldreegel, et tsiviilõhusõidukile annab lennuloa valdkonna eest vastutav minister (Lennundusseaduse § 5 lõige 7), kuid riiklikule õhusõidukile kehtestab piirangud Vabariigi Valitsus; õhuturbe õhusõidukitele kohaldatakse aga määruse § 69^4 erisust, mis lubab operatiivsel vajadusel ülehelikiirusel lendu ilma selle loata. Välisriigi riikliku õhusõiduki sisenemist Eesti õhuruumi reguleerib Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määrus nr 345 ja loa andmise kord, kuid määruse § 20 kohaselt ei kohaldata peatükis sätestatut õhuturbe teostamisel osalevatele välisriigi relvajõudude õhusõidukitele. Lennutegevuse korraldamises osalevad Transpordiamet ja Lennuliiklusteeninduse AS, kellega treeninglennud on uudise kohaselt kokkuleppel kooskõlastatud; määruse § 69^3 annab õhuturbe õhusõidukitele prioriteedi teiste lendude suhtes ning kohustab lennuliiklusteenistust suunama muu lennuliikluse ohtlikust alast eemale. Kaitseväe õhusõidukite õppeharjutusteks võib Kaitseministeerium kooskõlastatult Kliimaministeeriumiga taotleda Vabariigi Valitsuselt piiritletud õhuruumi osa eraldamist (määruse § 9), ja eraldatud õhuruumis korraldab lennutegevust Kaitseväe vastav struktuuriüksus koostöös lennuliiklusteenistustega (määruse § 10). Eesti õhuruumi kasutamise korra õhuturbe valvamisel ja kaitsmisel kehtestab Kaitseväe juhataja õhuruumi kontrolli plaaniga (Lennundusseaduse § 5 lõige 5). Allikate hulgas kohtupraktikat ei ole.
Kodanikele ja asutustele tähendab see, et 12.–18. oktoobrini on iga päev kella 9–22 võimalikud madallendud vähemalt 152 meetri kõrgusel ja ülehelipaugud, mis ei ole õigusvastane tegevus ega alus kaebuseks, kui lennud on kooskõlastatud. Praktikas on oluline:
Kui lennud on kooskõlas seadustega ja kokkuleppel Transpordiameti ning Lennuliiklusteeninduse AS-iga, ei ole üksikisikul allikatest tulenevat õiguslikku vahendit paugude või madallendude vastu.