[TEISINIS_KLAUSIMUS]: Kas KIK-il oli kohustus tagasi võtta Anija vallavalitsusele eraldatud 920 566,08 euro suurune toetus, kui toetuse saaja ületas meetmemääruses kehtestatud tähtaja riigihanke menetluse alustamiseks, või kas haldusorganil selles olukorras ikkagi on kaalutlusõigus?
Õiguslik alus: Otsest alusmaterjali (meetmemääruse teksti või KIK-i asutamise ja toetuste andmise seaduse sätet) siin ei ole, mistõttu toetun üldisele haldusõiguse printsiibile: kui määruses on tähtaeg kirjas kui siduv nõue, peab haldusorgan sellest lähtuma, kuid haldusotsuse tegemisel kehtib alati haldusmenetluse seadusest tulenev nõue asjaolude ja õigusliku aluse selgitamisele ning proportsionaalsuse printsiip. Seetõttu ei saa üldprintsiibist järeldada, et tähtaja ületamine automaatselt välistab igasuguse kaalutluse – see on küsimus, mida konkreetse meetmemääruse tekst ilma alusmaterjalita kindlalt vastata ei võimalda.
Mida kohtupraktika ütleb: Alusmaterjalis kohtupraktikat ei ole, mistõttu seda jaotust ei ole võimalik esitada.
Parandus: Artiklis esitatud väide, et „meetme määruses on tähtaeg kirjas ning ametnikul kaalutlusõigus puudub“, on ümberlõigatud ja liiga absoluutne. Esitatud alusmaterjal (muuseumiprojektide toetamise tingimused ja kord) näitab, et toetuse tagasinõudmise otsuse võib teha kolme aasta jooksul toetuse saaja viimase kohustuse täitmise lõppemisest arvates – see tähendab, et tagasinõudmine on aja- ja asjaoludele seotud otsus, mitte automaatne tagajärg. Artikkel jättis mainimata, et tähtaja ületamine ei tähenda veel, et ametnik peab tingimata toetuse ära võtma – tagasinõudmise otsus on eraldiseisev haldusotsus, mille õiguslik alus ja võimalused sõltuvad konkreetse meetmemääruse tingimustest, mida uudis ei avalda. Täpsem sõnastus oleks, et KIK hindas tähtaja ületamist meetmemääruse tingimuste rikkumiseks ja otsustas eraldamise kehtetuks tunnistada, kuid see ei tähenda üldiselt, et igas toetusmeetmes kaalutlusõigus puudub.
Praktiline tähendus: Toetuse saajale on otsustav mitte lõpetamistähtaeg, vaid kõik meetmemääruses kehtestatud vahe- ja alustamistähtajad – Anija valla viga oli just see, et jälgiti ainult 2029. aasta lõpuga määratud lõpetamistähtaega ja jättis kuue kuu tähtaja hanke alustamiseks märkamata. Praktikas tähendab see, et toetuslepingu või eraldamisotsuse tingimusi tuleb dokumentida ja kalendrisse kanda kõikidesse suundades, sealhulgas abikõlblikkuse perioodi algusest arvutatud tähtajad, sest nende ületamine võib viia juba eraldatud 920 000 euro suuruse toetuse kehtetuks tunnistamiseni isegi siis, kui projekt ise on sisuliselt korras. Samas on vallavalitsusel säilinud argument, mida tasub hinnata edasiseks vaidluseks: kui meetmemääruse tähtaeg on kehtestatud ilma erandite ja pikendamise võimaluseta, on küsimus, kas proportsionaalsuse printsiip ja haldusmenetluse üldnõuded võimaldaksid sellise tagajärje vältida inimliku eksituse korral – kuid selle argumendi tugevust ei saa ilma meetmemääruse teksti ja KIK-i otsuse õigusliku aluseta kindlalt hinnata. Uue taotluse esitamine samasse meetmesse, mis jäi järjekorras lõppu, näitab veel üht riski: vabanev toetus ei ole toetuse saajale garantiiga seotud, mistõttu eksimuse parandamine pärast tähtaja möödumist ei anna praktiliselt enam tagatisi.
Kaughasartmängu korraldusloa otsuses märgitakse konkreetsed internetiaadressid, mille kaudu ettevõte tohib hasartmängu pakkuda, mistõttu tuleb kontrollida just domeeni, mitte brändi.
Piirangute nimekirja kandmisel õnnemängude osas on minimaalne periood kuus kuust kuni 36 kuuni ning enne valitud tähtaja möödumist piirangut eemaldada ei saa.
Eestis hasartmängu korraldamise õigus sõltub kahest Eesti loast — tegevusloast ja konkreetse tegevuse korraldusloast, mille aluse on hasartmänguseadus (HasMS) § 9 lg 1. Uudise jutuajamise tuum on see, et ka eestikeelne veebileht, eurodes hinnakiri ja välisriigi litsents ei loo õigust Eesti turul kaughasartmängu pakkuda. Õigusküsimus, mis siin tekib, on: millised nõuded peavad kaughasartmängu korraldaja Eestis täitma ja kuidas mängija saab luba omavate korraldajate hulka kontrollida. Kaughasartmängu korraldusloa otsuses märgitakse konkreetsed internetiaadressid, mille kaudu mängu tohib pakkuda. Seetõttu on kontrollimise objektiks mitte bränd, vaid konkreetne domeen, ja kõige usaldusväärsem allikas on Maksu- ja Tolliameti avalik seaduslike korraldajate nimekiri ärinimede, kaubamärkide, veebiaadresside ja lubadega.
Korraldajale kehtivad HasMS § 53 kohustused: ta peab tagama alaealiste mängimisvõimaluse välistamise, iga mängija isikusamasuse tuvastamise ning nime, isikukoodi ning mängukeskkonda sisenemise ja lahkumise aja registreerimise. HasMS § 53 lg 2 nõuab veel arvepidamist panuste, tagasimaksete ja võitude kohta, väljamakseid üksnes mängija enda kontole ning avalikustamist mängijale korraldaja nime, aadressi, tegevus- ja korraldusloa otsuste numbrite, mängureeglite, kulude ja sõltuvusriski hoiatuse kohta. Lisaks peab kaughasartmängu korraldaja elektrooniline arvestus- ja kontrollsüsteem olema ühendatud Maksu- ja Tolliameti infosüsteemiga, mis annab ametile reaalse järelevalve võimaluse. Tegevusloa taotleja suhtes kontrollib Maksu- ja Tolliamet usaldusväärsust: olulise osalusega isikud, kasusaajad ja juhid ei tohi vastata tingimustele nagu karistatus kuriteo eest või osalus loata hasartmängu korraldanud ettevõttes. HasMS § 20 alusel võib tegevusloa tunnistada kehtetuks muu hulgas, kui korraldaja on korraldanud hasartmängu ilma korraldusloata, korduvalt ja olulisel määral rikkunud seadusega pandud kohustusi või toime pannud tahtliku maksuõigusrikkumise. Mängija jaoks annab Eesti litsents ka toimiva enesepiirangu: piirangute nimekirja kandmine õnnemängude osas on võimalik perioodiga kuus kuust kuni 36 kuuni, ja piiranguga isikule ei tohi korraldusloa omaja mänguteenust pakkuda.
Mängijale tähendab loata veebilehel mängimine seda, et Maksu- ja Tolliametil puudub sellise korraldaja usaldusväärsuse kohta info ning probleemide korral ei pruugi abi olla võimalik; tarbijakaitse abivahendid ei laiene välismaisele ettevõttele. Korraldajale on riskiks tegevusloa kehtetuks tunnistamine HasMS § 20 alustel, sealhulgas korraldusloata mängimise või korduvate oluliste kohustusrikkumiste eest. Praktikas on see oluline ennekõike mängijale enne sissemakset: kontrollida tuleb haldavat ettevõtet, viidatud litsentsi ja konkreetse domeeni esinemist Maksu- ja Tolliameti nimekirjas.
Karistusseadustiku § 2 lõige 1 sätestab, et süüdi ei tohi mõista teo eest, mis toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu, mistõttu uus maksukohustus ei saa kehtida tagasiulatuvalt.
Maksuhaldur saab hõlbustada maksude tasumist ja sekkuda kõrvalehoidumise korral, kuid maksude kehtestamise ja maksuraha kasutamise üle otsustamine ei kuulu tema pädevusse.
Selle uudise puhul ei oota uudises mainitud isikud ega ettevõtted enda ees kohtumenetlust ega sanktsiooni, vaid seadusandlikku otsust: riigikogu peab vastu võtma 2027. aasta riigieelarve seaduse, mille eelnõu on juba parlamendile üle antud. Otsene õiguslik küsimus puudutab seetõttu eelarve seadusandlikku menetlust ja maksukoormuse jaotamise põhjendatust, mitte kehtiva õiguse kohaldamist konkreetsele juhtumile. Uudises nimetatud peaministri lubadus „vastutustundlikust ja ausast eelarvest“ on poliitiline kohustus, mille õiguslikku sisu saab hinnata alles vastuvõetud eelarve seaduse ja sellega kaasnevate maksuseaduste muudatuste kaudu. Esitatud õigusallikad käsitlevad karistus- ja väärteomenetlust ning ei sisalda eelarve- ega maksukehtestamise norme, mistõttu ei anna need sellele olukorrale otseselt kohaldatavat reeglit. Sellest tulenevalt on uudise tuumaks riigi ja maksumaksja vaheline usaldussuhe kui seadusandluse eeldus, mitte kehtiv õigusnorm ja selle rikkumine.
Esitatud allikatest on kohaldatav ainult üldine printsiip, et kedagi ei tohi karistada teo eest, mis toimepanemise ajal ei olnud seadusega süüteoks, sest see kinnitab, et ka maksukohustus peab põhinema kehtivale seadusele ja ei saa tekkida tagasiulatuvalt. Karistusseadustiku § 2 lõige 1 sätestab, et süüdi ei tohi mõista teo eest, mis toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu, ja § 3 lõige 1 määratleb süütegu kui seadustikus sätestatud karistatavat tegu. See tähendab, et kui riik eelarvearutluse käigus kehtestab uue maksu või tõstab näiteks energiakandjate aktsiisi, hakkab see kohustus kehtima alles seaduse jõustumisest, mitte enne seda. Uudises mainitud aktsiisitõus on kavandatud järgmiseks aastaks, seega 2027. aastaks, ja selle õiguslik alus tekib alles siis, kui vastav seadus on vastu võetud ja jõustunud. Maksuhalduri roll on uudises piiritletud: ta saab hõlbustada maksude tasumist ja sekkuda kõrvalehoidumise korral, kuid maksude kehtestamise ja maksuraha kasutamise üle otsustamine ei kuulu tema pädevusse. Esitatud allikad ei sisalda kohtupraktikat ega eelarve- ega maksuseaduste paragrahve, mistõttu ei saa nende põhjal hinnata, kas kavandatav eelarve vastab mõnele konkreetsele normile. Menetluslikult on oluline, et otsustamine toimub riigikogus, ja peaministri kinnitus, et parlamendis eelarvetasakaalu muuta ei saa, viitab sellele, et arutelu ruum on eelarve eelnõu menetlus riigikogus.
Praktilised tagajärjed puudutavad kõige otsesemalt maksumaksjaid ja ettevõtjaid, kelle maksukoormus sõltub sellest, kas riigikogu võtab eelarve vastu kavandatud aktsiisitõusudega või mitte. Kui aktsiisitõusust loobutakse, peab valitsus uudises esitatud loogika järgi näitama, milliseid kulutusi vähendatakse või milliste muude tuludega neid rahastatakse. Ettevõtjate jaoks on oluline, et sagedased maksumuudatused vähendavad kindlustunnet ja teevad investeerimis- ja eelarvestamisplaane ebakindlaks, seega stabiilne maksureeglite keskkond on nende jaoks väärtus iseenesest. Riigieelarve seaduse eelnõu on riigikogule üle antud ja edasine samm on eelarvearutelu ning lõplik otsustamine riigikogus.
Kehtiva regulatsiooni järgi tõestatakse pärimistunnistus pärijate kohta, kes on notarile teada, kelle pärimisõigus ja selle ulatus on tõendatud ning kes ei ole pärandist loobunud.
Kui isiku pärimisõigus on tuvastatud kohtulahendis, asendab see lahend pärimistunnistust, ja resolutsioonis märgitakse kõik andmed, mis seaduse järgi tuleb pärimistunnistusele märkida (Pärimisseadus § 171 lg 7).
Pärimisõiguse kohtus tõendanud isiku seisukoht on selles olukorras tugev: notar peab väljastama pärimistunnistuse isikule, kelle pärimisõigus ja selle ulatus on tõendatud, ning nelja-aastane viivitamine on Õiguskantsleri hinnangul sellega vastuolus. Uudise tuum on notari ametitoimingu tegemata jätmine, mitte pärimisõiguse sisu vaidlustamine. Seega tekib õigusküsimus selles, kas notar tohib kohtulahendiga tõendatud pärimisõigust oma hinnangul ekslikuks pidada ja tõestamist sellel põhjusel edasi lükata. Seda lahendatakse Pärimisseaduse §-de 167–171 ja nimetatud määruse §-de 18–19 alusel, mis määravad notari pärimismenetluse toimingute ja tõestamise korra.
Notari kohustus on menetluses teha päringud registritesse ja asutustesse (Pärimisseadus § 167 lg 2: abieluvararegister, liiklusregister, väärtpaberite register, kinnistusregister, rahvastikuregister, pensionikeskus, kohtute andmebaas) ning avaldada hiljemalt kaks tööpäeva pärast menetluse algatamist teade Ametlikus Teadaannetes (Pärimisseadus § 168 lg 1). Kui avaldustes ja kirjalikes kinnitustes on olulisi erinevusi ja vastuolusid, võib notar isikud erinevuste läbiarutamiseks välja kutsuda ja koostada protokolli (määruse § 18 lg 2) — see on seadusjärgne viis kahtluste lahendamiseks, mitte tõestamise lõputu edasilükkamine. Pärimistunnistusele märgitakse muuhulgas pärimise alus, pärija andmed ja pärandiosade mõttelised osad (määruse § 19 lg 1). Notaril on õigus nõuda pärijalt kirjalikke kinnitusi ja dokumente (määruse § 18 lg 1), kuid allikad ei anna talle volitust kohtulahendi asendada oma hinnanguga pärimisõiguse õigsuse kohta. Kui notar kahtleb sätte põhiseaduslikkuses, on selleks eraldi kontrollimenetlus, mitte ametitoimingu tegemata jätmine; allikatest sellise kahtluse menetluslikku lahendust ei näe.
Praktikas tähendab see, et pärija saab notari tegevusetuse korral pöörduda notari ametitoimingu nõudmise ja haldusjärelevalve teel, sest tõendatud pärimisõigusega isiku vara üleminek jääb piiratuks — kinnistu- ja muud registrikanded ning pärandvara käsutamine eeldavad pärimistunnistust või seda asendavat kohtulahendit. Notarile on oluline, et tõestamise tingimuste täitumist tuleb dokumenteerida, sest kehtetuks tunnistatud pärimistunnistuse andmed kantakse pärimisregistrisse koos otsuse numbriga (määruse vastav säte), mis muudab eksliku tõestamise tagajärjed jälgitavaks. Turvalisuse seisukohast kaitseb kolmandaid just see, et tunnistuses märgitakse pärimise alus ja pärandiosad täpselt. Jälgimispunkt: Õiguskantsleri tauniv hinnang suunab notarit pärimistunnistuse tõestamiseks; konkreetne tähtaeg või edasine otsus allikatest ei selgu, seega on oodata notari otsust tõestamise kohta või menetluse jätkumist.
Töölepingu seaduse § 12 lõike 2 alusel loetakse tööleping sõlmituks juba siis, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib asjaolude põhjal eeldada üksnes tasu eest, ja vorminõude rikkumine ei too kaasa lepingu tühisust.
Tööandja poolt töötaja teavitamiskohustuse (§ 5 lõike 1 andmed) täitmata jätmise eest karistatakse Töölepingu seaduse § 117 lõike 1 alusel rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, juriidilist isikut kuni 32 000 eurot.
Ukrainast või teisest kolmandast riigist Eestisse tööle tulnud isiku puhul, kellele palka ei maksta ja kirjalikku lepingut pole, on tegemist siiski töösuhtega, kui tööd tehakse tasu eest. Tööandja peab sellisele töötajale maksma töötasu ka siis, kui tööd ei ole andnud või on töö vastuvõtmisega viivitanud — seda näeb ette Töölepingu seaduse § 35. Kui töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kokkulepet ei suudeta tõendada, kehtib Töölepingu seaduse § 29 lõige 2: töötasu on kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Tööandja teavitamiskohustuse täitmata jätmine töötingimustest on samuti karistatav, mistõttu lepingu puudumine ei tähenda töötaja kaitseta jäämist.
Töötajal, kellele palka ei maksta, tekib nõue töötasu ja saamata jäänud summade hüvitamiseks, ning kui töösuhe jätkub, on tal õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige saamata jäänud töötasu (Töölepingu seaduse § 108). Sarnaselt on karistatav teavitamiskohustuse täitmata jätmine tähtajatu töölepingu ja töötamise võimalusest (§ 120) ning töö tegemise aja piirangu järgimata jätmine (§ 122) — mõlemal juhul kuni 300 trahviühikut füüsilise isiku ja kuni 32 000 eurot juriidilise isiku puhul. Järelevalvet nende nõuete täitmise üle teostab Tööinspektsioon (Töölepingu seaduse § 115 lõige 1), millel on õigus kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. Töötaja on kaitstud ka ebasoodsa kohtlemise eest selle eest, et ta toetub oma õigustele või juhib tähelepanu nende rikkumisele (Töölepingu seaduse § 2¹). Töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (Töölepingu seaduse § 2), mistõttu ei saa tööandja lepingus või suuliselt kokku leppida tingimusi, mis jätavad palka saamata.
Praktiliselt peaks ukrainlaste ja teiste kolmandate riikide kodanike jaoks kõige olulisem olema, et töösuhe on olemas ka ilma kirjaliku lepinguta ja töötasu nõue on tõendatav töö tegemise asjaolude kaudu. Tööandja riskiks on rahatrahv kuni 300 trahviühikut või kuni 32 000 eurot ning töötasu maksmise kohustus tagasiulatuvalt. Töötaja saab pöörduda Tööinspektsiooni poole, kes teostab riiklikku järelevalvet ja võib tööandjale esitada ettekirjutuse.