„Seoses loobumisega lõpetab Maardu Linnameeskond esiliigas viimase kohaga ning kaotab litsentsi, mistõttu kukub litsentseeritavatest liigadest välja.“
„25. septembril aga alustas ka prokuratuur kriminaalmenetlust.“
Maardu Linnameeskonna otsus esiliigast loobumiseks tähendab, et klubi kaotab litsentsi ja väljub kõigist litsentseeritavatest liigadest, mistõttu ei ole tal järgmises hooajas õigust meistriliigas, esiliigas ega esiliigas B võistelda. Ohus ei ole mitte ainult klubi võistluskoht, vaid ka sportlaste litsentside kehtivus, sest nõuetekohase registreerimisena käsitletakse spordialaliidu väljastatud kehtiva litsentsiga sportlaste nimekirja, mille aluseks on litsentsi taotlemise avaldus (Eesti spordiregistri põhimäärus § 15 lõige 12 ja lõige 13). Konkreetne õigusküsimus on, millised võistlusõiguslikud tagajärjed kaasnevad vabatahtliku loobumisega hooaja keskel ja kas liidul on õigus senised tulemused jõusse jätta. Seda lahendatakse Eesti Jalgpalli Liidu võistlusmääruste alusel, mida uudis kajastab: pool hooaega mängitud tulemused jäävad, edasised mängud arvestatakse loobumiskaotusena ja katkestatud mängu tulemuseks fikseeritakse 4:0 FC Tallinna kasuks.
Klubi kohustus on liidu otsusega nõustuda ja loobumiskaotused aktsepteerida, vastastel aga tekib ühe loobumisvõidu õigus, sest nende viimane ring jäi mängimata. Litsentsi kaotus tähendab, et klubi ei saa enam kuuluda kolme tugevaima, litsentseeritava liiga hulka ning selle sportlaste litsentsid kaotavad võistlussüsteemis kehtivuse. Kihlveopettuse kahtluse tõttu on lisaks liidu distsiplinaarmenetlusele 25. septembril alustatud kriminaalmenetlust, mille raames menetleb prokuratuur. Kihlveokorraldaja poolel võib asjaolude ilmnemisel kohaldada Hasartmänguseadus § 13 lõigetes 3–5 sätestatud Maksu- ja Tolliameti ettekirjutusi, mis on kohustuslikud ka hasartmängukorraldajale ja hääleõiguse teostamist korraldavale isikule.
Praktiliselt on see oluline Maardu mängijatele, kes kaotavad võimaluse mängida litsentseeritavas liigas, ning teistele esiliigaklubidele, kelle punktisummat mõjutab loobumisvõit ja fikseeritud 4:0 tulemus. Klubi enda jaoks tähendab litsentsi kaotus väljalangemist litsentseeritavate liigade süsteemist ning võimalust taotleda litsents uuesti alles tulevasel hooajal vastavalt liidu litsentseerimiskorrale. Kriminaalmenetlus võib tuua lisanduvaid tagajärgi nii klubile kui ka isikutele, kuid selle tulemus on praegu otsustamata.
Töölepingud võib üles öelda alles pärast konsulteerimist ja Töötukassa teavitamist (§ 103 lg 1), ning kollektiivne ülesütlemine jõustub etteteatamise tähtaja möödumisel, kuid mitte varem kui 30 kalendripäeva pärast Töötukassa andmete saamist (§ 103 lg 2).
Ülesütlemisel koondamise tõttu maksab tööandja töötajale hüvitist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses (Töölepingu seaduse § 100 lg 1) ning töötajal on õigus kindlustushüvitis koondamise korral töötuskindlustuse seaduse alusel (§ 100 lg 2).
Air Balticu teatel võib koondamine puudutada 500–700 ametikohta Riia, Vilniuse ja Tallinna baasis, mistõttu ootab Eesti baasis töötavaid lennufirma töötajaid kollektiivse ülesütlemise menetlus koos ülesütlemise hüvitise ja kindlustushüvitisega. Kuna tegemist on kollektiivse ülesütlemisega, siis ei rakendu üksnes tavaline koondamine, vaid Töölepingu seaduse kollektiivse ülesütlemise menetlusnormid. Kollektiivse ülesütlemise künnise määrab Töölepingu seaduse § 90 lg 1: ettevõttes, kus töötab keskmiselt vähemalt 300 töötajat, on kollektiivne ülesütlemine ülesütlemine 30 kalendripäeva jooksul vähemalt 30 töötajaga. Air Balticu puhul on kõne all 500–700 inimest, mistõttu künnis on kaugelt ületatud. Koondamise aluse annab Töölepingu seaduse § 89 lg 1: töölepingu erakorraline ülesütlemine on lubatud, kui töösuhte jätkamine muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu.
Enne otsustamist peab tööandja Töölepingu seaduse § 101 lg 1 alusel aegsasti konsulteerima usaldusisikuga või tema puudumisel töötajatega, eesmärgiga jõuda kokkuleppele ülesütlemiste ärahoidmises, nende arvu vähendamises ja tagajärgede leevendamises. Selleks peab tööandja § 101 lg 2 alusel esitama kirjalikult vähemalt järgmised andmed:
Pärast konsulteerimist peab tööandja Töölepingu seaduse § 102 lg 1 alusel esitama Eesti Töötukassale § 101 lg 2 andmed ja andmed konsulteerimise kohta; Air Baltic on teavitanud Eesti töötukassat kollektiivse koondamise protsessist. Enne ülesütlemist peab tööandja võimaluse korral pakkuma teist tööd ja korraldama vajaduse korral täiendusõppe (§ 89 lg 3); ülesütlemisel peab arvestama võrdse kohtlemise põhimõtet ning tööle jäämise eelisõigus on töötajate esindajal ja alla kolmeaastast last kasvataval töötajal (§ 89 lg 4 ja lg 5). Kuna Air Balticu ametiühingute konsultatsioonid on käimas, on ametiühingul konsulteerimisel õigus kohtuda tööandja esindajatega ja teha ettepanekuid (§ 101 lg 4), ning usaldusisik võib esitada Töötukassale oma arvamuse seitsme kalendripäeva jooksul andmete ärakirja saamisest (§ 102 lg 3).
Praktikas tähendab see, et Tallinna baasis töötavatel pilootidel ja salongipersonalil on koondamise korral õigus ühe kuu keskmise töötasu suurusele hüvitisele ja töötuskindlustuse kindlustushüvitisele, kuid üksikute töötajate kohta otsused on veel tegemata. Air Baltic peab enne ülesütlemist lõpule viima konsultatsioonid ametiühingutega ja täitma Töötukassa teavitamise kohustuse; ettevõte on lubanud anda töötajatele täpsema info selle kuu jooksul ja organisatsiooni uus struktuur peaks valmima oktoobri keskel.
Toiduseaduse § 38 lõike 2 kohaselt peab toidualane teave olema tõene, vastama õigusaktidega kehtestatud nõuetele ega tohi käitlejat ja tarbijat eksitada.
Toiduseaduse § 40 lõike 1 järgi käsitatakse märgistuse muutmist toidu tegelikke omadusi muutmata toidu võltsimisena, välja arvatud märgistuse täpsustamine ja eksitava märgistuse parandamine.
Kardioloogide pöördumine ei muuda ise midagi õiguses, kuid tõstab esile, et Nutri-Score'i kasutuselevõtu saatus sõltub valitsuse ja ministri otsusest, mitte tootjate algatatud märgistusest. Uudise tuum on see, et arstid nõuavad vabatahtliku toidumärgistussüsteemi riiklikku toetust, mille õiguslikuks aluseks tuleks luua uus tegevusraamistik. Kehtiv Toiduseadus ei sätesta praegu ühtegi tervisemärgistussüsteemi: selle § 39¹ „Tervisemärgi kasutamine märgistusel“ on kehtetuks tunnistatud juba 1. juulist 2006, mistõttu Nutri-Score'i kasutamine pole praegu ei keelatud ega riiklikult korraldatud. Toidualase teabe üldnõuded tulenevad Toiduseaduse § 38 lõikest 2: teave peab olema tõene, vastama õigusaktide nõuetele ning ei tohi käitlejat ega tarbijat eksitada, ja § 38 lõikest 1, mis viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 1169/2011. Konkreetne õigusküsimus on seega, kas ja millistes tingimustes võib pakendi esiküljel kasutada vabatahtlikku toitumisvärvingusüsteemi, et see ei saaks olla eksitav teave, ning kas minister kehtestab selleks aluse määrusega, nagu § 38 lõige 4 talle võimaldab.
Kui Nutri-Score'i rakendatakse vabatahtlikult enne selleks kehtestatud raamistikku, kannab vastutust käitleja, sest Toiduseaduse § 21 lõike 1 kohaselt peab käitlemine toimuma vastavalt seadusele ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele ning tagama nõuetekohase toidu saamise. Käitleja enesekontrolli alla kuulub ka toidualase teabe esitamine, mis on nimetatud enesekontrolli objektide loetelus, mistõttu peab tootja ise tagama, et esikülje märgistus vastab tegelikule koostisele. Samas on sertifitseerimine Toiduseaduse § 37 lõike 2 alusel vabatahtlik ja kulutused kannab taotleja, mis näitab seadusandja üldist hoiakut: vabatahtlikud kvaliteedimärgid on lubatud, kuid kulud ja vastutus jäävad käitlejale. Riiklikku järelevalvet teostab korrakaitseorgan, kellel on õigus kontrollida muu hulgas toidualase teabe esitamist, sealhulgas pakendi ja toidualase teabe kirjeldust tehnilises kirjelduses. Minister saab Toiduseaduse § 38 lõike 4 alusel kehtestada määrusega teabe esitamise nõuded toidugruppide kaupa, mis ongi õiguslik tee, kui valitsus otsustab Nutri-Score'i raamistiku luua; esitatud allikates kohtupraktikat ei ole.
Kui valitsus pöördumisele ei reageeri, jääb Nutri-Score'i kasutamine tootjate enda vastutusele ning iga sellise märgistuse õigsust hinnatakse § 38 lõike 2 eksitamise keelu ja § 40 võltsimissätte kaudu. Kui valitsus raamistiku loob, tuleb oodata valdkonna eest vastutava ministri määrust, mis kehtestaks vabatahtliku süsteemi kasutamise tingimused ja kaasatavate osapoolte ringi. Tootjatele tähendab see, et süsteemi kasutuselevõtt nõuab enesekontrolli dokumentide, sealhulgas tehnilise kirjelduse ja pakendi kirjelduse, ajakohastamist enne märgistuse turuletoomist. Tarbijale on oluline, et esikülje märgistus on õiguslikult toidualane teave, mille ebaõigsus on käitleja vastutusalune rikkumine, mitte lihtsalt soovitus.
Otsest normi ega kohtulahendi teksti alusmaterjalis ei ole; toetun uudises esitatud asjaoludele ja üldisele printsiibile, et tehingu õiguslikku olemust hinnatakse majandusliku sisu, mitte vormi järgi. Uudise kohaselt on Harju maakohtus menetluses Baltcapi taristufondi hagi audiitorfirma PricewaterhouseCoopers vastu ligikaudu 40 miljoni euro hüvitamise nõudega, ning MTA hindab laenutehingute puhul muu hulgas seda, kas raha tegelikult liikus, kas tagasimaksed vastavad graafikule ja kas ettevõttel oli võimekust laen tagasi maksta. Uudises esitatud tees on, et kirjalik laenuleping ei kaitse omanikku, kui tehingu majanduslik sisu räägib vastupidist, ja et raha liikumine mitme äriühingu konto kaudu pereliikme nimele vormistatud kinnisvarani on muster, mida raamatupidaja peab ära tundma.
Praktikas tähendab see, et laenutehingu dokumentatsiooni vormiline korrektsus ei ole iseenesest kaitse – maksuamet ja kohtud hindavad raha tegelikku liikumist, tagasimaksevõimet ja tehingu majanduslikku loogikat, mistõttu on nüüd tugevam argument just sisupõhine analüüs, mitte viide kirjalikule lepingule. Raamatupidajale ja audiitorile tekib risk, et skeemi mittetundmine või sellest vaikimine on seotud vastutusega, mida Baltcapi ja PwC vahelise ligikaudu 40 miljoni eurose hagi menetlus Harju maakohtus võib edaspidi konkretiseerida; selle lahendi tulemust tasub jälgida, sest see võib määrata teenuseosutaja vastutuse piirid sarnastes rahapesu skeemides.
„Ajutise liikluskorralduse kehtimise ajal tuleb tagada inimeste juurdepääs nende elukohale ja kinnistule nende soovitud liikumisviisil, kui see enne ajutise liikluskorralduse kehtestamist eksisteeris.“
„Liikluskorralduse eest vastutav isik on kohustatud korraldama: 1) ajutise liikluskorralduse planeerimise ja kooskõlastamise teeomanikuga; … 4) piirangute, keeldude ja kohustuste dokumenteerimise pärast iga olulist liikluskorralduse muudatust, kuid mitte harvem kui üks kord ööpäevas.“
Saaremaa ralli kiiruskatsete ajal suletakse kruusateelõigud tavaliiklusele, mistõttu on elanike ja operatiivsõidukite jaoks otsustav, millisel alusel ja millistes piirides juurdepääs elukohtadele siiski tagatakse. Uudise praktiline sisu — sulgemised, G4S-i julgestajate vahendatud läbipääsu korraldus ja teede hilisem korrashoid — ei ole korraldajate heatahtlikkus, vaid ajutise liikluskorralduse seadusnõuete täitmine. Avaliku ürituse korraldamiseks teel kehtestatav ajutine liikluskorraldus on määratletud kui kindlaks ajaperioodiks kehtestatav liikluskorraldus, mis peab olema üheselt mõistetav ja arvestama teel kehtivat liikluskorraldust ning ürituse kestust ja iseloomu (Nõuded ajutisele liikluskorraldusele § 2, § 3 lg 1). Tee sulgemise või liikluse piiramise õiguse annab teeomanikule Liiklusseaduse § 12 lg 1, mis lubab liiklemist ajutiselt piirata või keelata liiklejate ohutuse tagamiseks. Ürituse korralduslik raam tuleneb Korrakaitseseaduse §-st 58 ja § 59 lg 1, mille järgi kehtestab ürituse korraldamise nõuded kohaliku omavalitsuse volikogu määrus, ning spordiürituse puhul spordiseadusest.
Kriitiline nõue on elanike juurdepääs: ajutise liikluskorralduse kehtimise ajal tuleb tagada inimeste juurdepääs nende elukohale ja kinnistule soovitud liikumisviisil, kui see enne kehtestamist eksisteeris ja kui see on võimalik. Kui sõidukiga juurdepääs pole ürituse ajal otstarbekas, peab korraldaja saavutama juurdepääsu osas kokkuleppe mõjutatud isikutega; teeomanik võib juurdepääsu sulgemise lubada ainult kaaluka avaliku huvi korral. Uudises kirjeldatud süsteem — teavitamine G4S-i julgestajale, otsus katse peatamiseks võistluskeskuses — on just selle kokkuleppelise juurdepääsu tagamise mehhanism. Operatiivsõidukitele peab läbipääs olema tagatud iseseisvalt: Politsei ja piirivalve seaduse alusel on politseil õigus teid kasutada ka muul ajal, sealhulgas edasilükkamatu teenistusülesande täitmiseks, ning Liiklusseaduse § 7 lg 5 kohaselt peab eratee omanik lubama teed kasutada alarmsõidukil ja jälitussõidukil. Korralduslik vastutus on konkreetselt jaotatud: ürituse korraldaja peab määrama liikluskorralduse eest vastutava isiku, kes vastutab ohutute liiklustingimuste tagamise eest ürituse piirkonnas ja on kohustatud sekkuma, kui ilmneb liikluskorraldusest tingitud oht elule, tervisele, varale või keskkonnale (Nõuded ajutisele liikluskorraldusele § 4 lg 1 ja lg 3). Sama isik korraldab liikluskorralduse planeerimise ja kooskõlastamise teeomanikuga, vahendite paigaldamise kooskõlastatud joonise järgi, kontrolli piirkonnas ning dokumenteerib iga olulise muudatuse, mitte harvem kui üks kord ööpäevas (§ 4 lg 5). Piirangust tuleb liiklejale eelnevalt teatada liiklusmärkidega nii sulgemisel teel kui ka vajadusel ristuval teel (§ 4 lg 9), ja kehtestatud piirang peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas (§ 3 lg 4). Kui korraldaja kasutab määruses käsitlemata liikluskorralduslahendusi, peavad need olema eelnevalt Maanteeametiga kooskõlastatud (§ 3 lg 3). Liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku eest vastutab teeomanik või teehoiu eest vastutav isik (Liiklusseadus § 3 lg 4), ja ajutise ning alalise liiklusmärgi nõuete vastuolu korral tuleb juhinduda ajutisest märgist (§ 3 lg 3).
Elanike jaoks tähendab see, et sulgemise ajal on neil õigusnõue juurdepääsule, mitte ainult korraldaja sõbralik luba — kui sõidukiga pääsu ei tagata, on korraldaja kohustatud kokkuleppele, mille praktikas vormistab G4S-i julgestaja kaudu katse peatamise otsus. Teeomanik ja korraldaja kannavad vastutust selle eest, et sulgemine oleks märgistatud, dokumenteeritud ja mõõdukas; puuduste avastamisel tuleb vahendid viivitamatult vastavusse viia. Pärast võistlust taastatakse endine liikluskorraldus või kehtestatakse teeomaniku määratud uus (§ 3 lg 5), ja korraldaja lubatud teeremonditööd on siin täiendav kohustus, mitte heatahtlik lisateenus.