Artikkel 50 lõige 5: teave esitatakse selgel ja eristataval viisil hiljemalt esimese suhtlemise või kokkupuute ajal ning see peab vastama ligipääsetavusnõuetele.
Artikkel 50 lõige 2: märgistuskohustus ei kohaldu süsteemile, mis täidab standardse redigeerimise abifunktsiooni või ei muuda oluliselt juurutaja esitatud sisendandmeid ega nende semantikat.
E-poe omanik, kes on vestlusakna taga pannud tööle AI-juturoboti, on nüüd kohustatud kliendile juba esimese suhtlemise hetkel teatama, et vastab masin, mitte inimene. Uudise tuum on see, et EL-i tehisintellektimääruse läbipaistvusnõue kehtib otse igale juurutajale, mitte ainult suurte AI-süsteemide arendajatele. Juriidiliselt lahendab küsimuse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2024/1689 (tehisintellektimäärus), eelkõige selle artikkel 50 lõige 1, mis nõuab, et füüsiliste isikutega vahetult suhtlema mõeldud AI-süsteemid oleksid projekteeritud nii, et inimene saaks teada, et suhtleb AI-ga. Erand kehtib vaid siis, kui suhtlemine AI-ga on piisavalt informeeritud kasutaja jaoks asjaoludest ja kontekstist lähtudes ilmne, ning kuritegevuse avastamiseks lubatud süsteemide suhtes. Teise, sageli väärarusaadatud küsimuse — kas kogu AI abil loodud veebisisu tuleb märgistada — lahendab artikkel 50 lõige 2, mis kehtib sünteetilise audio-, pildi-, video- või tekstisisu kohta, kuid ei kohaldata süsteemidele, mis täidavad standardse redigeerimise abifunktsiooni või ei muuda oluliselt juurutaja esitatud sisendandmeid ega nende semantikat.
Määruse kohaselt on teave selle kohta, et klient suhtleb AI-ga või et sisu on kunstlikult loodud, esitatav ainult selgel ja eristataval viisil hiljemalt esimese suhtlemise või kokkupuute ajal ning see peab vastama ligipääsetavusnõuetele (artikkel 50 lõige 5). Praktikas tähendab see, et vestlusakna avamisel piisab lühikesest märkest, näiteks «Tere, olen AI-assistent», kui see on kohe nähtav ega nõua kliendilt ise väljaselgitamist. Ettevõtja kohustused ja riskid jaotuvad järgmiselt:
E-poodidele ja veebilehtede haldajatele on praktiliselt oluline kaks sammu: esiteks kontrollida, et iga kliendiga suhtlev AI-juturobot on esimeses sõnumis selgelt märgistatud, ja teiseks dokumenteerida siseprotsess, milles inimene enne avaldamist üle vaatab AI-ga koostatud tootekirjeldused, tõlked ja turundustekstid. Kui märgistus puudub, on ettevõte määruse rikkumise seisukorras ja risk seisneb turujärelevalve meetmetes ning artikli 99 lõikes 5 osutatud trahvides. Kliendi jaoks on tagajärg, et ta ei pea enam vestluse käigus ise välja selgitama, kas vastab inimene, ning ettevõtte lubadused on siduvad sõltumata sellest, kas need formuleeris töötaja või robot. Jälgimispunkt: Euroopa Komisjoni tegevusjuhendid sünteetilise sisu märgistamise kohta artikli 50 lõike 7 alusel — nende ilmumist tasub jälgida, sest komisjon võib nende põhjal hinnata kohustuste rakendamise piisavust ja vajaduse korral võtta vastu rakendusakti.
Kui vedela põlevaine käitleja pakub vedelat põlevainet müügiks mootorikütusena või on toimetanud selle tanklasse, tekib maksukohustus diislikütuse aktsiisimääraga ilma muul otstarbel kasutamise tõendamise võimaluseta (ATKEAS § 5^4).
Alates 1. oktoobrist on Eesti ja Läti diislikütuse aktsiiside erinevus kasvanud 9,8 sendini liitri kohta enne käibemaksu.
Eesti diislikütuse müügi langus tähendab riigile otseselt väiksemat aktsiisitulu, sest aktsiis tekib kütuse käitlejal seaduse sätestatud sündmuste korral ja müük Eestis on aktsiisi tekkimise peamine allikas. Uudise tuum on see, et Läti madalam aktsiisimäär suunab tankimise naaberriiki, mistõttu Eesti maksutulu väheneb. Seda lahendatakse Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) ja Vedelkütuse seaduse alusel: ATKEAS § 19 lõike 1 ja § 5^4 sätestavad, millal tekib maksukohustus diislikütuse aktsiisimääraga, sealhulgas vedela põlevaine kasutuselevõtul mootorikütusena või tanklasse toimetamisel. Vedelkütuse seadus § 1 lõike 1 järgi on seaduse eesmärk maksude laekumise ja kütuse kvaliteedi tagamine.
Kütuse käitleja — müüja, vedaja, hoiustaja või importija — peab omama majandustegevuse registris registreeritud kehtivat tegevusluba, registreerima mahutid ja esitama käitlemisandmed andmekogudesse KKS, LAAK ja VDS. Kütuse müügi tegevusluba omav isik peab andmed esitama enne kütuse lähetamist või valduse üleandmist ning müügiloaga kaasneb tagatise esitamise kohustus, mille suurus seotakse eelmisel kuul müüdud kütuse koguse väärtusega. Maksu- ja Tolliamet lahendab tegevusloa taotlused ja teostab riiklikku järelevalvet. Järelevalve käigus võib Maksu- ja Tolliamet korraldusega kütust kinni pidada, kui on alus arvata, et kütus ei vasta nõuetele või seda käideldakse väljaspool järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi; kinnipeetud kütusega toimingud on lubatud üksnes ameti loal. Kui kütust kasutatakse eesmärgipäraselt valel otstarbel, tekib kasutajal maksukohustus diislikütuse aktsiisimääraga kasutuselevõtu päeval või, kui päeva ei saa kindlaks teha, avastamise päeval. Vaht viitab 9,8 sendile liitri kohta enne käibemaksu Eesti ja Läti aktsiisimäärade vahe alates 1. oktoobrist 2026 — see on maksupoliitiline küsimus, ja selle muutmiseks on vaja seadusemuudatust.
Praktikas on oluline kütuse käitlejatele, kes peavad andmekogudesse esitatavate andmete täpsusega tagama aktsiisi laekumise, ja riigieelarvele, mille aktsiisitulu prognoos sõltub müügimahtodest. Kui Läti viib aasta lõpuni kütusevarude tasu ajutise peatamise ellu ja aktsiiside vahe jääb, on realistlik, et diisli müük Eestis väheneb edasi ning riik kaalub aktsiisimäärade muutmist ATKEAS § 66 tulevikus jõustuvate versioonide kaudu. Kütuse käitleja riskiks jääb ameti järelevalve: kütuse kinnipeetamine korralduse alusel ja maksukohustuse tekkimine avastamise päeval eesmärgipärase kasutamise korral.
„Kui sõidukiga juurdepääsu tagamine ei ole teetööde või avaliku ürituse läbiviimise ajal otstarbekas, tuleb teetöö tegijal ja avaliku ürituse korraldajal saavutada juurdepääsu osas kokkulepe mõjutatud isikutega.“
„Kui tee suletakse liiklusväliseks otstarbeks, peab asjaomase loa saanud isik hüvitama liikluse ümberkorraldamisega seotud kulud tee omanikule.“
Saaremaa ralli kiiruskatsete ajal suletakse kruusateelõigud tavaliiklusele, mistõttu on kohalike elanike õiguslik seisund määratud ajutise liikluskorralduse reeglitega, mitte korraldaja heatahtlikkusega. Uudises kirjeldatud sulgemised on avalikult kasutataval teel liiklusväliseks otstarbeks — võistluse läbiviimiseks — kasutamise juhtum, mille aluseks on Liiklusseaduse § 7^2, mille lõike 3 kohaselt võib teed liiklusväliseks otstarbeks kasutada üksnes tee omaniku kirjalikul loal ja tema kehtestatud tingimustel. Lõike 4 järgi peab asjaomase loa saanud isik hüvitama liikluse ümberkorraldamisega seotud kulud tee omanikule, mis tähendab, et korraldaja kannab sulgemisest tulenevad kulutused. Lisaks kehtib ürituse korraldajale „Nõuded ajutisele liikluskorraldusele“ määrus, mille § 3 lõige 4 nõuab, et ajutise liikluskorraldusega kehtestatud piirang oleks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Keskküsimus on, kas elanike juurdepääs elukohale on sulgemise ajal tagatud seaduse nõuetekohaselt ja kes selle eest vastutab.
Määruse § 7 lõike 7 kohaselt tuleb ajutise liikluskorralduse kehtimise ajal tagada inimeste juurdepääs nende elukohale ja kinnistule, kui see enne kehtestamist eksisteeris ja kui see on asjaolusid arvestades võimalik. Kui sõidukiga juurdepääsu tagamine ürituse ajal ei ole otstarbekas, tuleb avaliku ürituse korraldajal saavutada juurdepääsu osas kokkulepe mõjutatud isikutega — uudises kirjeldatud G4S-i rajajulgestaja kaudu teavitamise ja katse ajutise peatamise kord vastab sellele kokkuleppemudelile. Teeomanik võib lubada juurdepääsu sulgemist juurdepääsusid tagamata üksnes kaaluka avaliku huvi korral (määruse § 7 lõige 8). Korraldajal on määruse § 4 lõike 5 alusel kohustused:
Määruse § 4 lõike 1 kohaselt määrab avaliku ürituse korraldaja füüsilise isiku, kes vastutab ürituse piirkonnas ohutute liiklustingimuste tagamise eest, ja lõike 3 järgi peab ta sekkuma, kui ilmneb liikluskorraldusest tingitud oht inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale. Liiklejale tuleb piirangust eelnevalt teatada liiklusmärkidega nii sulgemisel teel kui ka vajadusel ristuval teel (määruse § 7 lõige 9). Operatiivsõidukite läbipääsu tagamine vastab ka Liiklusseaduse § 5^2 lõikele 1, mis kohustab tee omanikku hoolitsema sõitjate ohutuse eest ning paigaldama ohuolukorras hoiatus- ja ümbersuunamisvahendid. [PASEKMÕS] Praktikas on otsustavaks, kas korraldajal on tee omaniku kirjalik luba ja kooskõlastatud liikluskorraldus — selle puudumisel on sulgemine õigusvastane ja tee omanik võib liiklust mitte piirata. Elanikele on oluline, et juurdepääsu kokkulepe on juriidiliselt siduv kohustus korraldajal, mitte soovitus: kui kokkulepet ei saavutata või läbipääsu ei tagata, on elanikel õigus nõuda juurdepääsu tagamist määruse § 7 lõike 7 alusel. Korraldajale tekitab Liiklusseaduse § 7^2 lõige 4 rahalise kohustuse hüvitada tee omanikule liikluse ümberkorraldamise kulud, sealhulgas uudises mainitud teeremonditööd pärast võistlust. Kui liikluskorraldusvahendid on paigaldatud nõuetekohaselt, on liikleja kohustatud piirangut järgima, mistõttu on sulgemisaegade ja skeemidega tutvumine korraldaja kodulehel elanikule praktiliselt kõige olulisem teabeallikas.
[TEISINIS_KLAUSIMUS]: Kas seadusandlik või valitsuse otsus, mis ajutiselt ja korduvalt pidurdab kohtunike ametipalga täisindekseerimist, on kooskõlas põhiseaduse § 146-st ja § 147-st tuleneva kohtuniku sõltumatuse ja palga konstitutsioonilise garantii nõudega, et kohtuniku sotsiaalsed garantiid muudetakse ainult konstitutsioonilise seadusega.
Õiguslik alus: Otsest normi alusmaterjalist ei ole, mistõttu toetun üldisele õigusprintsiibile ja uudises esitatud faktilisele õiguslikule raamistikule. Kõrgemate riigiteenistujate ametipalga seadus sätestab kõrgeima palgamäära 4,8-kordsena Eesti keskmisest palgast ning uudise kohaselt taastuks täisindekseerimine seaduse järgi 1. aprillil 2028, kuid riigieelarve strateegia pikendab osalist indekseerimist kuni 2030. aasta lõpuni, andes kolme aasta jooksul 32,3 miljoni euro suuruse kokkuhoiu. Pilvingi seisukoht põhineb põhiseaduse struktuursel printsiibil: võimude tasakaal eeldab, et riigikogu, valitsus ja kohus on „mõistlikult võrreldavad“, ning kohtunike sotsiaalsed garantiid on kaitstud nõudega, et nende muutmine nõuab konstitutsioonilist seadust ja vähemalt 51 riigikogu liikme häält. Kuna indekseerimise pidurdamine toimub tavalise eelarveotsusega, on siin tuumaks küsimus, kas selline meetod üldse on lubatud kohtunike palga puhul.
Praktiline tähendus: Riigikohus on nüüd menetluses võtnud kaks kohtunike kaebust, mis tähendab, et eelseisvas lahendis tuleb otsustada just meetodi õigsus – kas eelarve strateegia kaudu korduvat palgakärpe saab õigustada ajutise meetmena või on see sisuliselt kohtuniku palga garantii muutmine ilma konstitutsioonilise seaduseta. Praktikas tugevneb kohtunike argument, kui näidata kumulatiivset mõju: kärpe pikendamine 2024. aastast 2030. aastani muudab ajutise meetme püsivaks ning käärid 4,8-kordse määra ja tegeliku palga vahel kasvavad iga pikendusega, mis toetab järeldust, et tegemist ei ole üksiku eelarvekorraldusega vaid garantiide süstemaatilise nõrgestamisega. Samas on valitsuse vastuargument tõenäoliselt see, et 4,8-kordne suhe keskmise palgaga on jäänud stabiilseks ja kärpe ei puuduta ainult kohtunikke, vaid ka valitsusliikmeid ja peaprokurör – see võrdsuse argument tuleb kohtulahendis otseselt kummutada või kinnitada. Risk, mida tasub vältida: kohtuniku palgavaidluse analüüsimisel ei tohi segamini ajada kohtunike eristaatust teiste avaliku sektori ametigruppidega – Pilving rõhutas ise, et võrdlus ei laiene päästjatele, õpetajatele ega meditsiiniõdedele, mistõttu ei saa kohtunike kaebust õigustada üldise avaliku sektori palgaõigluse argumentidega. Jälgida tasub riigikohtu lahendit, sest see määrab, kas tulevikus on kohtunike palga indekseerimise muutmine üldse võimalik tavalise seadusandliku protsessi kaudu või ainult 51 häälega.
Riigipiiri seaduse § 17 lg 2 alusel võib valdkonna eest vastutav minister olukorras, mis eeldab ohu suhtes vahetut tegutsemist, otsustada piiripunkti sulgemise kuni Vabariigi Valitsuse otsuseni.
Riigipiiri seaduse § 9 lg 1 järgi saavad isikud ja transpordivahendid välispiiri ületada ainult rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktide kaudu nende lahtioleku ajal.
Narva piiripunkti täielik sulgemine on Eesti õiguskorras juriidiliselt võimalik ja selle otsustamise pädevus on jaotatud kahe tasandi vahel. Uudise juhtum — opositsiooni nõue sulgeda piiripunkt immigratsiooniriski tõttu — tähendab praktikas seda, et küsimus ei ole mitte uue seaduse vajaduses, vaid olemasolevate volituste kasutamises. Riigipiiri seaduse § 17 lg 1 annab Vabariigi Valitsusele õiguse riigi julgeoleku huvides või avaliku korra tagamiseks ajutiselt piirata riigipiiri ületamist või see peatada. Kiirema tegevuse võimaluse annab Riigipiiri seaduse § 17 lg 2, mille alusel valdkonna eest vastutav minister võib olukorras, mis eeldab ohu suhtes vahetut tegutsemist, otsustada piiripunkti sulgemise kuni Vabariigi Valitsuse otsuseni. Piiripunkt kui selline on Riigipiiri seaduse § 10 lg 1 tähenduses rahvusvaheliseks liikluseks avatud maanteelõigu piiratud ja tähistatud osa, kus toimub piirikontroll, ja selle kuulumine avatud piiripunktide loetelusse tuleneb Vabariigi Valitsuse kehtestatud loetelust (Riigipiiri seaduse § 10 lg 4). Piiri ületamise õiguslik alus on samuti tinglik: Riigipiiri seaduse § 9 lg 1 järgi saavad isikud ja transpordivahendid välispiiri ületada ainult avatud piiripunktide kaudu nende lahtioleku ajal, mistõttu piiripunkti sulgemine või lahtiolekuaegade muutmine tähendab automaatselt seda, et ületamise õiguslik võimalus kitseneb või kaob.
Kohaldatavate normide järgi on Narva piiripunkti praegune seisund — vähendatud tööaeg ja karmistatud kontroll — õiguslikult korrektne, sest Riigipiiri seaduse § 11 lg 1 kohustab piirikontrolli alla kuuluma kõik isikud, transpordivahendid, kaubad ja muud materiaalsed väärtused, ning kontrolli maht on seaduse järgi paindlik: riigipiiri ületamise kontroll, tollikontroll ning vastavalt vajadusele turva-, sanitaar-, veterinaar- ja fütosanitaarkontroll. Piirikontrollis kontrollib politsei isikuid ja tuvastab, kas isikule võib anda loa riigipiiri ületamiseks (§ 11 lg 2), ning loa andmise eelduseks on, et isik on täitnud Eestisse sisenemise, viibimise ja lahkumise nõuded ning tema suhtes ei esine välispiiri ületamist välistavaid asjaolud. Politseil on lisaks õigus keelata isikute sisenemine riiki sissesõidukeelu alustel (§ 11 lg 11). Piiripunkti igapäevast töökorraldust — sealhulgas tööaega ja liikumise korda punktisis — määrab piiripunkti töökorralduse eeskiri, mille kehtestab Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor kooskõlastatult ametkondade esindajatega, ja see on kohustuslik kõigile piiripunktis kontrolli teostavatele ametkondadele. Massilise sisserände riski korral annab lisavõimaluse Riigipiiri seaduse § 9 sätete kontekstis kehtiv hädaolukorra režiim: Politsei- ja Piirivalveamet võib massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras keelduda rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõtmisest, kui taotlust ei esitatud määratud asukohas, ning seda režiimi võib kohaldada ka kriisiolukorra ajal. Allikate hulgas kohtupraktikat ei ole, mistõttu sarnaste otsuste kohtulikku hindamist esitatud allikatest tuua ei saa.
Kui poliitiline surve viib sulgemisotsuseni, on realistlik kaks teed: kas valdkonna eest vastutav minister sulgeb piiripunkti kuni Vabariigi Valitsuse otsuseni § 17 lg 2 alusel, või Valitsus peatab piiri ületamise § 17 lg 1 alusel määramata ajaks. Selle praktilised kandjad oleksid esmalt umbes 1500 inimest päevas, kes praegu Narva kaudu liiguvad — sealhulgas Soome ja teiste Euroopa riikide elanikud, kellel puudub Venemaaga lennuühendus ja kellele Narva on üks vähestest järelejäänud ületuskohtadest. Teiselt poolt oleksid mõjutatud Narva piirilinna elanikud, kelle igapäevane liiklus ja majanduslik keskkond sõltub piiripunkti tööst. Kolmandaks ametkonnad: piirikontrolli teostav politsei ja toll, kelle töökorraldus muutuks eeskirja alusel, ning Rahandusministeerium, kes korraldab maantee piiripunktide ehitamist ja haldamist. Võimude senine argument — et avatud piiripunkt jätab suhtluseks Venemaaga survevõimaluse — tähendab, et otsus on pigem poliitiline kaalutlus kui õiguslik barjääri küsimus, sest volitused sulgemiseks on olemas.