„Tähtajalise elamisloa õppimiseks võib välismaalasele anda kehtivusajaga kuni õppekava nominaalaja lõpuni, kuid mitte kauemaks kui õppimise eeldatav kestus“ (Välismaalaste seaduse § 170 lõige 1).
„Õppimiseks tähtajalise elamisloa taotlemisel esitab õppeasutus või üliõpilasorganisatsioon Politsei- ja Piirivalveametile kutse“ (Välismaalaste seaduse § 163).
Oleksandri ja tema pere jaoks on määrav, et nii tema kui ka perekonna liigetel siinviibimine põhineb tähtajalistel elamislubadel, mistõttu ei sõltu tulevikuplaanid mitte üksnes õppimisest, vajadusest ja soovist, vaid lubade kehtivusest ja pikendamistingimustest. Sõltumata lõimumise edukusest jääb ta seni, kuni tal ei ole pikaajalist elamisõigust ega kodakondsust, olukorda, kus igat eluetappi tuleb kavandada elamisloa kehtivusaja piires. Täpne õigusküsimus on, millistel tingimustel ja kui kauaks välismaalane saab Eestis õppimiseks tähtajalist elamisluba ning millised on selle kehtivaks jäämise, pikendamise ja püsjäämise tingimused, mida lahendab Välismaalaste seadus. Sissetuleku- ja keelelised eeldused lähtuvad paragrahvidest § 168 ja § 168^1, üliõpilase elamisloa pikkus ja pikendamisvõimalus paragrahvidest § 170 ja § 172, kutsega seotud kohustus aga paragrahvist § 163.
Esimeses või teises astmes täiskoormusega õppima asuvale välismaalasele võib anda tähtajalise elamisloa Välismaalaste seaduse § 113 alusel, mille lõike 2 kohaselt annab selle kõrgharidustaseme õppes institutsionaalselt akrediteeritud õppeasutuses. Üliõpilasorganisatsioon või õppeasutus esitab taotlemisel Välismaalaste seaduse § 163 kohaselt Politsei- ja Piirivalveametile kutse, mis on elamisloa tõendamise nõue. Õppimiseks antud elamisloa tingimused hõlmavad ka piisavat õppekeele oskust ja piisavat legaalselt sissetulekut, kusjuures § 168^1 lubab sissetulekunõuet täita ka seaduses nimetamata sissetulekuga ning § 168 loeb oskuse piisavaks ka juhul, kui välismaalane asub süvendatult riigikeelt õppima. Lubade kehtivusaega määrab Välismaalaste seaduse § 170, mille lõike 1 järgi antakse elamisluba kehtivusajaga kuni õppekava nominaalaja lõpuni, mitte kauemaks kui õppimise eeldatav kestus, ja lõike 2 järgi võib selle pikendada samas mahus. Õppimise eesmärgil elamisloa saanul ei ole ravikindlustatuses olukord samasugune kui teistel välismaalastel, kuna § 172 välistab tema suhtes ravikindlustuse seaduse § 5 lõike 4 punktide 2 ja 5 kohaldamise. Kui Oleksandri elukaaslane ehk pruut on saanud elamisloa õppimiseks rakenduskõrgharidus- või bakalaureuseõppes, võib talle elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks anda Välismaalaste seaduse § 140 lõike 3 alusel ja Eesti riigi rahastatavate ja rahvusvaheliselt tunnustatud stipendiumide, riikidevaheliste lepingute, õppeasutuste väliskoostöölepingute ning rahvusvaheliste koostööprogrammide loetelu ja neile esitatavad nõuded kehtestab selle võimaluse täiendavad tingimused. Allikate hulgas kohtupraktikat ei ole, mistõttu ei saa analüüsis juhtumile vastavat kohtuasja nimetada. Kui Oleksandri õpingud lõpevad lõpetamisega, avab edasisteks võimalusteks Välismaalaste seaduse säte, mille kohaselt doktorikraadiga välismaalasele võib anda püsjäämiselamisloa kohaldamata lisatingimusi, tingimusel et kõrgharidus on omandatud Eestis doktoriõppes.
Lubade püsimiseks on praktiliselt tähtis, et üliõpilane:
Päris kindel plaan Eestis jääda ei ole seetõttu lubatav, kui pole doktorikraadi või muud püsjäämise alust, ning kaitseväekohustuse küsimustes ei saa otsust teha Eesti seaduste järgi, sest sellel teemal pole siinses allikamaterjalis sätteid. Edasisteks sammudeks tuleb jälgida Politsei- ja Piirivalveameti otsust Oleksandri taotluse suhtes ning õpingute käiku.
[TEISINIS_KLAUSIMUS]: Kas kinnipeetavate halduskaebuste arvu kasvades (sh Rootsi vangide üleviimisest tulenev prognoositav koormus) on Eesti halduskohtumenetluses kaebeõigus tegelikult piiritletud või piiramata, ja kas väide „kaebuste piiramiseks häid võimalusi pole" vastab kehtivale regulatsioonile.
Õiguslik alus: Otsest alusmaterjali artikli konkreetsete faktide (908 kaebust 2025. aastal, 1,5-protsendiline rahuldamise määr, Rootsi kinnipeetavate üleviimine) kohta esitatud ei ole, mistõttu toetun üldisele õigusprintsiibile: halduskohtumenetluses on kaebeõigus seadusandja poolt piiritletud ning kohturessursi kasutamine eeldab menetluslike vahendite (kaebuse vastuvõetavus, riigilõiv, edasikaebeõiguse ulatus) rakendamist, mitte ainult asja sisulist läbivaatamist. Seadusandja on 496 SE eelnõuga (halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seadus) kohtute ülekoormuse vähendamiseks otseselt piiritlemas kaebeõigust ja edasikaebeõigust, mis näitab, et piiramise vahendid on õiguslikult olemas või on olemas poliitiline vahend nende kehtestamiseks.
Parandus: Artikli väide, et „kaebuste piiramiseks praegu häid võimalusi pole", on vastuolus alusmaterjaliga: 496 SE eelnõu eesmärk on just kohtute ülekoormuse vähendamiseks piiritleta kaebeõigust ja edasikaebeõigust, ning muudatuste padaruseks on toodud, et koormus „väheneb märkimisväärselt". Täpsem sõnastus oleks, et kaebeõiguse piiritlemise vahendid on seadusandluse tasandil olemas või kavandatud, kuid nende rakendamine kinnipeetavate kaebuste spektrile (olmetingimused, meditsiiniabi, suhtlus lähedastega) vajab hinnangut, kas piirang on proportsionaalne ja ei kahjusta vangistusega seotud põhiõiguste efektiivset kaitset.
Praktiline tähendus: Praktikas on nüüd tugevam argument vastaspoole kaebuse vastuvõetavuse või edasikaebeõiguse ulatuse küsimuses: kui seadusandja on 496 SE alusel kaebeõigust piiritlemas, tuleb menetluses esmalt hinnata, kas konkreetne kaebeõiguslik vahend on antud asja liigi puhul lubatud, enne sisulise vaidluse lahendamiseni jõudmist. Risk on aga põhiõiguste poolel: kuna rahuldatud kaebuste osakaal on vaid umbes 1,5 protsenti, võib laiaulatuslik piirang olla proportsionaalne, kuid Rootsi kinnipeetavate puhul (keelebarjäär, suhtlus lähedastega Rootsis, ebaproportsionaalsed kulutused) võib just piiratud kaebeõigus muuta põhiõiguste kaitse ebapiisavaks – just seda aspekti tasub kohtumenetluses ja õiguskantsleri protsessis jälgida, sest esimesed kaebused Eesti tingimuste kohta on juba esitatud.
Kas kaitseressursside amet võib edaspidi kutsealuse juhtimisõiguse peatada halduskohtu eelneva loata, tuginedes ainult sellele, et isik on tagajärgedest eelnevalt hoiatatud ja on korduvalt eiranud kutset kohustuslikuks arstikontrolliks ajateenistusse asumiseks.
Õiguslik alus: Otsesed alusnormid (tõenäoliselt kaitseväeteenistuse seaduse ja liiklusseaduse muudatus) ei ole esitatud, mistõttu toetun üldisele haldusõiguse printsiibile. Praeguse praktika kohaselt peab amet juhilubade peatamiseks halduskohtult loa küsima, mis tähendab, et otsustab neutraalne kohtuorgan, mitte amet ise. Muudatuse puhul liigub otsustusõigus ametile, kusjuures ainus menetluslik kaitse on eelnev hoiatus – see on klassiline üleminek kohtulikult kontrollilt halduslikule ennetõkemeetmele, mis on põhiseaduse mõttes vastuvõetav vaid siis, kui meetme eeldused ja menetlus on seaduses piisavalt täpselt määratletud.
Praktiline tähendus: Kuna alusmaterjal konkreetse sätte tekstiga ei ole, ei saa veel öelda, kas hoiatus peab olema kirjalik, kui palju eiramisi loeb „korduvaks“ ja kas isikul jääb alles edasikaebuse õigus halduskohtule – just need punktid määravad, kas uus kord vastab põhiseaduse § 23 nõudele, et vabaduse ja õiguste piiramine peab olema seaduses ettenähtud. Tasub jälgida seaduse eelnõu menetlust ja lõplikku sõnastust: kui seadusesse jääb ainult „hoiatatud“ ilma täpse menetlusnõueta, on edasikaebuste arv tõenäoliselt suur, sest amet peab ise tõendama nii kutse kättesaamist, hoiatuse sisu kui ka eiramise asjaolu. Ametile on muudatus praktiliselt kuluefektiivne ainult siis, kui hoiatusmenetlus on dokumenteeritud nii, et kohtuasi kaotusjuhul ei too kaasa laiemat kontrolli kogu kutsealuse faili üle.
Lennu tühistamise korral on reisijal õigus hüvitisele vastavalt artiklile 7, kui teda ei ole teavitatud vähemalt kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega, ja lennuettevõtja vabaneb hüvitisest üksnes erakorraliste asjaolude tõendamisel.
Kui reisijat ei teavitata korralikult tema õigustest ja ta võtab vastu väiksema hüvitise, säilib tal artikli 15 lõike 2 alusel õigus pädevates kohtutes või ametiasutustes täiendava hüvitise saamiseks.
Tallinna lennujaamas teavitustüritusel nõu saav reisija seisab silmitsi olukorraga, kus tema peamised õigused tulenevad otse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 261/2004 sätetest. TTA nõustamiskeskus 23. oktoobril reisijaid informeerib; õiguslikult oluline on aga see, millised konkreetsed nõuded see määrus lennuettevõtjale lennu tühistamise, hilinemise või mahajätmise korral kehtestab. Kesksed küsimused on: millal tekib õigus hüvitisele, hoolitsusele ja tagasimaksmisele ning kellele reisija kaebuse esitada. Neid küsimusi lahendatakse määruse (EÜ) nr 261/2004 artiklitega 3–9, 14 ja 16.
Määruse kohaldamisala määrab artikkel 3: seda kohaldatakse reisijate suhtes, kes lendavad välja liikmesriigi lennujaamast, ja kolmandast riigist saabuvate lendude puhul, kui lennuettevõtja on ühenduse ettevõtja ning hüvitist või abi kolmandas riigis ei ole antud. Reisija, kes on ilmunud registreerimisele hiljemalt 45 minutit enne teatatud väljumisaega või kelle on teisele lennule suunanud lennuettevõtja või reisikorraldaja, on kaitse alla võetud. Lennu tühistamise korral annab artikkel 5 reisijale õiguse hüvitisele vastavalt artiklile 7, kui teda ei ole teavitatud vähemalt kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega; teavitamisel seitsme päeva kuni kahe nädala jooksul on hüvitis välistatud üksnes siis, kui pakutud alternatiiv võimaldab välja lennata mitte rohkem kui kaks tundi enne kavandatud aega ja jõuda hiljemalt neli tundi pärast kavandatud saabumist. Tegutsev lennuettevõtja ei ole hüvitist kohustatud maksma, kui ta tõestab, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi kõiki vajalikke meetmeid kasutades; tõendamiskohtumus teavitamise aja ja asjaolude osa lasub lennuettevõtjal. Reisijal on valikuvõimalus: seitsme päeva jooksul kogu pileti ostuhinna tagasimaksmine, teekonna muutmine esimesel võimalusel või sobival hilisemal kuupäeval (artikkel 8). Lennureisist mahajätmise korral pöördub lennuettevõtja kõigepealt vabatahtlike poole; kui vabatahtlikke ei jätku, võib ta reisijad vastu nende tahtmist maha jätta ning peab siis maksma hüvitist vastavalt artiklile 7 ja abistama vastavalt artiklitele 8 ja 9. Kõigil nimetatud juhtudel, samuti pikaajalise hilinemise korral, tekib reisijal õigus hoolitsusele — tasuta söögile, hotellimajutusele, transpordile lennujaama ja majutuskoha vahel ning kahele telefonikõnele või sõnumile (artikkel 9); liikumispuudega isikutele ja saatjateta lastel on hoolitsuse õigus mis tahes pikkusega hilinemise korral nii kiiresti kui võimalik (artikkel 11). Lennuettevõtjal on teavitamiskohustus: registreerimislauas peab olema nähtav teadaanne reisija õigustest, ja mahajätmise, tühistamise või vähemalt kaetunni hilinemise korral peab ta andma reisijale kirjaliku teatise hüvitise ja abi eeskirjadest ning siseriikliku määratud asutuse kontaktandmed (artikkel 14). Määruse alusel võetud kohustustest ei või veolepingu klausliga loobuda; kui reisijale on korralikult õigusi teavitamata makstud väiksem hüvitis, säilib õigus pädevates kohtutes või ametiasutustes täiendava hüvitise saamiseks (artikkel 15). Määrus ei piira ka lisahüvitise õigust, kuid määruse alusel antud hüvitis võidakse lisahüvitisest maha arvata (artikkel 12); samuti ei piira see õigust nõuda hüvitist muult isikult, sealhulgas reisikorraldajalt (artikkel 13). Vaidluse korral võib reisija esitada kaebuse liikmesriigi määratud pädevale asutusele, mis Eestis on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (artikkel 16); liikmesriikide kohaldatavad karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
Praktikas tähendab see, et reisija, kelle lend tühistatakse või hilineb, peaks:
Pagasiprobleemide korral on uudises rõhutatud, et juhtunu tuleb registreerida esimesel võimalusel, näiteks lennujaama pagasiletis või lennuvedaja veebilehel. EL tarbija nõustamiskeskus nõustab piiriüleste ostude ja lennureisija õigustega seotud kaebuste lahendamisel.
Liiklusseaduse § 201 lõige 1 näeb ette, et juhtimisõiguseta isiku poolt mootorsõiduki juhtimise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.
Karistusseadustiku § 50 lõige 1 lubab juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada kuriteo korral kuni kolmeks aastaks ja väärteo korral kuni üheks aastaks.
Tartu linna plaan viia kuni kolmandik tänavahooldusest munitsipaalettevõtjale tähendab tegelikult otsust, mille õiguslikku põhjendatust esitatud allikad ei võimalda hinnata, sest nende hulgas ei ole hanke- ega omavalitsusõiguse norme. Uudise tuum on arvutusliku põhjenduse nõudmine kuni 5,5 miljoni euro suurusele investeeringule, millele lubatud miljoni euro aastane kokkuhoid peab vastama. Allikatesse kuuluvad Liiklusseadus, Karistusseadustik ja Väärteomenetluse seadustik, mis reguleerivad hoopis liikluses osalejate vastutust. Seetõttu on õiguslik küsimus, mida nendest allikatest tõepoolest lahendada saab, hoopis kitsam: milline vastutus tabab tänavahooldustöödel sõidukit juhtivaid isikuid ja nende tööandjaid. Selle aluseks on Liiklusseaduse § 201 lõige 1, mille järgi juhtimisõiguseta isiku poolt mootorsõiduki juhtimise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. Raskemate tagajärgede korral rakendub Karistusseadustiku § 422 lõige 1, mis ettevaatamatusest tekitatud raske tervisekahjustuse või surma puhul näeb ette kuni viieaastase vangistuse. Hooldustööde korraldusviis — kas töö teeb linnale kuuluv asutus või eratöövõtja — ei muuda neid vastutusnorme.
Nii munitsipaalettevõtte kui ka eratöövõtja juhid alluvad ühesugusele karistusrežiimile. Liiklusseaduse § 125 lõike 1 järgi on juhtimisõiguse äravõtmine süüteo eest kohtu või kohtuvälise menetleja poolt määratav põhi- või lisakaristus, mille sisuks on keeld juhtida sõidukit. Karistusseadustiku § 50 lõige 1 lubab lisakaristusena kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks kohtu poolt ja väärteo korral kuni üheks aastaks kohtu või kohtuvälise menetleja poolt. Kiiruse ületamise eest üle 60 km/h näeb Liiklusseaduse vastav säte ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni, lisakaristusena kuuest kuni kaheteistkümne kuuni. Joobeseisundis juhtimise puhul ulatub rahatrahv kuni 300 trahviühikuni ning juhtimisõigus võib ära võetud olla kuni kaheteistkümne kuun, korduvkaristatul kolmest kuni kaheteistkümne kuuni. Juriidilist isikut karistatakse samade tegude eest rahalise karistusega, nagu sätestab Karistusseadustiku § 422 juriidilise isiku kohta käiv lõige. Kohus võib kohaldada ka süüteo vahendiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt Karistusseadustiku § 83 sätestatule. Lisaks võib kohus ettevõtjale määrata ettevõtluskeelu ühest kuni viie aastani, mille kehtimisel isik ei tohi olla juhtorgani liige ega muul viisil osaleda juriidilise isiku juhtimises. Menetluses otsustab rahatrahvi määra ja juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja kohus või kohtuväline menetleja, ning Väärteomenetluse seadustiku säte nõuab otsusest ilmumist väärteo kvalifikatsiooni, rahatrahvi määra ja äravõtmise tähtaja osas. Allikate hulgas kohtulahendeid ei ole, mistõttu konkreetse praktika toel hinnangut anna ei saa.
Tartu linna jaoks tähendab see, et hooldusüksuse loomine ei too kaasa vastutuskäsitluse muutust: töötajate ja asutuse vastutus liiklusnõuete rikkumise eest jääb samaks kui eratöövõtjatel. Tööandjana vastutab juriidiline isik rahalise karistusega ning halvimal juhul tabab teda ettevõtluskeeld kuni viieks aastaks, mis praktiliselt lammutaks hooldusüksuse tegevuse. Hankepiirkondade, kvalifitseerimistingimuste ja lepingute kestuse muutmise küsimus jääb esitatud allikate välist, sest hankeõiguse norme nende allikate hulgas ei ole. Ettevõtjate jaoks on praktiliselt oluline, et teenuse kolmandiku eemaldamine turult vähendab konkurentsipõhiste lepingute mahtu, kuid selle õiguslikku lubatavust allikatest hinnata ei saa. Maksumaksja seisukohast sõltub tulemus sellest, kas linn avaldab tervikliku investeerimisarvutuse, mis näitab, kuidas kuni 5,5 miljoni euro suurune investeering annab lubatud miljoni euro aastase kokkuhoiu.