„Kutse taastõendamisel peab nõutav osa töökogemusest olema saadud 7. tasemele vastava keerukusega tööde tegemisel.“
„Kui pakkuja või taotleja ei vasta esitatud kvalifitseerimise tingimustele, jätab hankija pakkuja või taotleja kvalifitseerimata. Kvalifitseerimata jäetud pakkuja või taotleja ei osale edasises riigihankes.“
Ehitusettevõtja, kes riigihangetes tugineb vastutava projektijuhi diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme kutsele, seisab silmitsi kahe eri süsteemiga, mille hinnangud samale töökogemusele võivad lahkneda. Uudise tuum on see, et hankepraktikas 7. taseme kutset nõudev projekt ei pruugi kutsekomisjoni hinnangul olla tasemekohane töökogemus kutse taastõendamiseks. Õiguslikult on tegest kahe eraldiseisva hindamisega: hankija kontrollib pakkuja tehnilist ja kutsealast pädevust riigihangete seaduse alusel, kutsekomisjon aga kutse andmise ja taastõendamise korra alusel. Hankija kvalifitseerimistingimused põhinevad Riigihangete seaduse § 101 ja § 178, mis võimaldavad nõuda hariduse, kutsekvalifikatsiooni ja kogemuse tõendamist. Euroopa Liidu tasandil piirab selliste nõuete kehtestamist direktiivi 2014/24/EL artikkel 58, mille kohaselt kõik kvalifitseerimistingimused peavad olema seotud ja proportsionaalsed lepingu esemega. Kutse taastõendamise küsimust reguleerivad omakorda kutse andmise kord ja Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ülemineku-sätted, mis näitavad, et kutsetasemete süsteem on seadusega sidustatud.
Hankija ja kutsekomisjoni kohustused on erinevad ning üks hinnang ei määra teist.
tasemele vastava keerukusega tööde tegemisel, mistõttu hankepraktikas nõutud projekt ei pruugi automaatselt arvesse minna.
Praktilised tagajärjed puudutavad kolme ringi: inseneri, ettevõtjat ja konkurentsi turgu laiemalt.
„Autoriõigus tekib kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele“ (Autoriõiguse seaduse § 4 lg 1), ning kaitstust eeldatakse, kuni kaitstuse vaidlustaja on tõendanud vastupidist – seega lasub esialgne tõendamiskohustus Mutil, mitte pärijatel.
Õiguste omaja võib õigusvastase kasutamise korral seaduse § 81^7 lg 1 alusel muu hulgas nõuda teose kasutamise lõpetamist, mis annab õigusliku aluse müügilt eemaldamise nõudele.
Mihkel Muti ja "Juhani evangeeliumi" kirjastajat ootab ees autoriõigusvaidlus, mille käigus otsustatakse, kas Juhan Viidingu hüvastijätukirjad on autoriõigusega kaitstud teosed ja kas nende kasutamine raamatus oli lubatud. Olukorra lahendab Autoriõiguse seadus: teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse, ja tõendamiskohustus lasub kaitstust vaidlustajal (§ 4 lg 6). Kui kirjad loetakse kirjandusteosteks, kuulub autorile ainuõigus teost igal moel kasutada ning lubada ja keelata selle samaviisilist kasutamist teiste poolt, sealhulgas reprodutseerida (§ 13 lg 1). Viidingu surma järel liiguvad varalised õigused pärimise kaudu pärijatele vastavalt § 36 lg 1, mistõttu nõude esitajad tõenäoliselt esindavad just pärijate huve. Isiklikud õigused – sealhulgas õigus teose puutumatusele ja õigus keelata ilma autori nõusolekuta tehtud muudatusi – on autori isikust lahutamatud ja üleantamatud (§ 11 lg 2, § 12 lg 1 p 3), ning autori nime ning au ja väärikust kaitstakse tähtajatult (§ 44 lg 1).
Mutti argument, et tegemist on isikuandmetega, ei saa seaduse kohaselt piisav olla, sest Autoriõiguse seaduse § 11 lg 1 järgi tekib autoriõigus teose loomisega ja kirjandusteose kaitse tähtaeg on seotud autori surmajärgse 70 aastaga. Allikate põhjal on otsustav kaks küsimust. Esiteks, kas kirjad üldse vastavad teose kriteeriumile – § 4 lg 1 näeb kaitse ette kirjandusteostele, ja nagu vandeadvokaat Pild-Freiberg selgitas, hakkaks kohus vaidluse korral esimesena lahkama, kas kiri on intellektuaalomandi mõttes originaalne ning kas seda saab teoseks lugeda; iga paarirealine standardne hüvastijätukiri kaitstav ei ole. Teiseks, kas kehtib mõni vabakasutuse erand – tsiteerimine ja ajakirjanduslik kasutamine eeldavad, et sisu on varem õiguspäraselt avaldatud, ja kui kirju ei ole kunagi õiguspäraselt avaldatud, ei tohi neid väidetavalt isegi oma sõnadega refereerida ega ümber jutustada. Kui õigusvastane kasutamine leiab kinnitust, saab õiguste omaja § 81^7 lg 1 alusel muu hulgas nõuda teose õigusvastase kasutamise lõpetamist, mis praktikas tähendab müügilt eemaldamise nõuet. Kohtumenetluse erisus on see, et autoriõiguse tekkimist, kuuluvust ja õigusvastast kasutamist käsitlevad hagid lahendab Harju Maakohus (§ 3^1).
Reaalsed stsenaariumid on kolm. Esiteks järgib kirjastus ja müüja nõuet ning võtab teose müügilt maha, et vältida hagi ja kahju hüvitamise nõuet (§ 13 viitab ka kohustusele hüvitada kahju, mis tekib teost kasutanud isikul teatud õiguste teostamise korral). Teiseks ei jõua juba tehtud tellimused, sealhulgas e-raamatu ostud tähtajani, ostjateni avaldatud kujul ning neile tagastatakse raha; füüsilise raamatu juba soetanud inimestelt keegi teost ära ei võta. Kolmandaks võib vaidlus minna kohtusse, kus esmaseks vaidlusobjektiks saab kirjade teosena kaitstavus ning alles seejärel refereerimise ja ümberjutustamise lubatavus. Praktikas on see oluline laiale ringile: kirjastusele ja müüjatele, tellijatele, ning laiemalt kirjandusuurijatele ja biograafidele, kes elus lähedaste suhtumise tõttu võivad sarnaste avaldamisnõuetega silmitsi seista.
„(10) Kui lõikes 7 nimetatud perioodi lõppemisel ei ole eluruumi Ukraina sõjapõgenikku majutatud või eluruumi kasutanud Ukraina sõjapõgenik on lahkunud, võib kohaliku omavalitsuse üksus eluruumi kasutada muudele isikutele munitsipaaleluruumi pakkumiseks või eraomanikult eluruumi üürimise korral üürilepingu lõpetada.“
„(1) Toetuse põhiosa andmise eelarve 5 000 000 eurot jaotatakse kohaliku omavalitsuse üksuste vahel järgmiselt: 1) kohaliku omavalitsuse üksusele arvestatakse baastoetuseks 30 000 eurot“.
Raamatuarvustus kirjeldab Ukraina eluasemekriisi ja sealset regulatsioonitu üüriturgu, kuid Eesti lugeja jaoks tegelik juriidiline küsimus on, milline õiguslik kaitse ja toetus ootab Eestis majutatavaid Ukraina sõjapõgenikke ning millisel alusel kohalikud omavalitsused eluruumide pakkumisel riigiraha kasutavad. Seadusliku viibimisaluse annab Välismaalaste seaduse § 309^14, mille järgi on alates 2022. aasta 24. veebruarist Eestisse saabunud isikutel, kelle suhtes kohaldatakse ajutist kaitset direktiivi 2001/55/EÜ alusel, seaduslik alus Eestis ajutiseks viibimiseks kuni elamisloa saamiseni. Sama sätte järgi kehtib see alus ka enne 24. veebruari Eestis viibinud Ukraina kodanikele. Ajutise kaitse andmise korralduse aluseks on välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 52 lõike 3, millele viitavad nii eluruumide korrastamise kui ka vältimatu abi hüvitamise määrused. Eluruumide korrastamise toetust reguleerib minister való riigieelarve seaduse § 53^1 lõike 1 alusel kehtestatud määrus, mille reguleerimisala hõlmab nii pärast sõja puhkemist saabunud kaitse taotlemise õigusega isikuid kui ka enne seda lühiajaliselt saabunud ja sõja tõttu jäänud isikuid. Esmajärgseks selgub, et põgeniku õiguslik positsioon Eestis põhineb ajutisel kaitse staatuse, mitte püsiva elamisõigusliku staatuse alusel.
Toetuse andmise eesmärk on kohaliku omavalitsuse üksuse kaasabil eluruumide kasutusse võtmine Ukraina sõjapõgenikele püsiva elamispinna pakkumiseks. Määruse § 3 lõike 1 kohaselt katetakse kolme liiki kulusid:
Eraomandis eluruumi kasutamise eelduseks on § 3 lõike 2 alusel omavalitsuse ja eraomaniku vaheline üürileping, mis annab omavalitsusele õiguse eluruum allüürile anda, või kirjalik nõusolek remonttöödeks. § 4 lõike 1 sätestab, et eluruum peab olema omavalitsuse omandis, selle valitseva mõju all oleva üksuse omandis või eraomandis omavalitsuse üürile võetud ruum, mis enne tegevusi ei vasta majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ tingimustele. Lõpptulemusena, st pärast korrastust, peab eluruum mainitud määrusele § 4 lõike 3 alusel siiski vastama. Kasutusaja jaotus on määratletud ajaliselt: § 15 (lõige 7 viidatud osas) nimetatud 12-kuuline periood algab eluruumi kasutuselevõtu kuupäevast, selle jooksul paigutab omavalitsus koostöös Sotsiaalkindlustusametiga põgeniku eluruumi ning on kohustatud teavitama lahkumisest kümne päeva jooksul põgeniku lahkumise päevast. Kui 12 kuu jooksul põgenikku ei majutata või kui ta lahkub, võib omavalitsus § 15 lõike 10 alusel eluruumi kasutada munitsipaaleluruumi pakkumiseks või eraomanikult üürilepingu lõpetada. Eelarveline raam on konkreetne: toetuse põhiosa eelarve on 5 000 000 eurot, millest igale omavalitsusele arvestatakse baastoetuseks 30 000 eurot. Toetust saavad taotleda ka tagantjärele enne 2023. aasta 28. veebruari tehtud kulude kohta, kui eluruum on taotlemise ajal põgeniku kasutuses või on seda alates 24. veebruarist mingil ajal olnud. Ajutise kaitse saanud isikule laienevad lisaks eluruumile ka samasugused hüvitised ja toetused nagu Eesti elanikel, sealhulgas perehüvitised sotsiaalkindlustusametilt, mille eelduseks on ajutise kaitse, elamisloa ja isikukoodi taotlemine politsei- ja piirivalveametist. Lühiajalises majutuses osutatakse lisaks majutusele psühhosotsiaalset kriisiabi ohvriabi seaduse alusel ning infot õiguste ja kohustuste kohta, nagu annab edasi Sotsiaalministeeriumi 2022. aasta kord. Kohtupraktikat esitatud allikad ei sisalda, seega sarnase olukorra kohtulikku hinnangut allikate põhjal tuua ei saa.
Praktikas tähendab see omavalitsustele ja eraomanikele, et püsiva majutuse korraldamisel peab iga samm – üürilepingu sõlmimine, remondi nõusolek, eluruumi vastavus määrusele nr 85 – olema dokumenteeritult toetatud, muidu toetus riskib tagasilükkamisega. Põgenikule on ohtlik ebakindlus pärast 12-kuulist perioodi, sest määrus ei taga edasist majutust, vaid laseb omavalitsusel eluruumi muuks otstarbeks kasutusse võtta. Eraomanikule on kasumlikkus seotud tähtajaga: 12 kuu pärast võib omavalitsus üürilepingu lõpetada, kui põgenik on lahkunud. Ukrainas kirjeldatud olukord – reguleerimata üüriturg, kus üürileandja võib rendi tõsta või üürniku välja tõsta – on Eestis toetusraamistiku kaudu leevendatud, sest üürisuhe on omavalitsuse, mitte põgeniku ja eraomaniku vahel. Kellele see oluline on: omavalitsuste sotsiaaltöötajatele, kes vahendavad eluruume ja kannavad aruandluskohustust Sotsiaalkindlustusameti ees, samuti eraomanikele, kes kaaluvad oma ruumi allüürile andmist.
Süüteoseadustiku kiiruseületamise karistusmäärad on astmelised: kergemate astmete puhul ähvardab rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arest või juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni.
Kui ületamine on üle 60 km/h, on karistus jämedam — rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või juhtimisõiguse äravõtmine kuni kahekümne nelja kuuni ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kuuest kuni kaheteistkümne kuuni.
Eelmisel aastal 20 liiklusohtlikku kohta tähistatud lõikudel sõidab märkimisväärne osa juhte madalamat piirkiirust ületades kuni 30 km/h, mistõttu ootab neid edaspidi karistusmenetlus. Õiguslik alus piirangule on kahes tasandil: Transpordiamet on teeomanikuna Liiklusseaduse § 5² alusel vähendanud suurimat lubatud sõidukiirust vastavalt liiklus- ja teeoludele ning tähistuse kasutamist juhivad Liiklusseaduse § 10 nõuded liikluskorraldusvahenditele. Ajutise liikluskorralduse nõuete kohaselt tuleb suurimat lubatud sõidukiirust vajadusel piirata liikluskorralduslikke vahendeid kasutades ja märgi 351 „Suurim kiirus“ lahendusi rakendades, sealhulgas hoiatusmärki koos selgitava tahvliga. Juhi poolel kehtib Liiklusseaduse § 16 lõike 1 üldine kohustus hoiduda käitumisest, mis ohustab inimesi, vara või keskkonda.
Karistuslikult langeb selline käitumine mootorsõidukijuhi piirkiiruse ületamise koosseisu alla. Politsei pädevus tuleneb Liiklusseaduse § 196¹-st, mille alusel liiklusjärelevalve teostaja kontrollib liiklusalastest nõuetest kinnipidamist, tõkestab rikkumisi ja selgitab välja õigusrikkujad. Ametnikul on õigus kasutada mootorsõidukit jäädvustavat liiklusjärelevalveseadet, mille salvestist võib kasutada juhi tuvastamiseks. Seega võib fikseeritud ületamine tähistatud kohas jõuda menetlejani ka ilma kohe peatamata. Teeomaniku ja ametkondade koostöö põhineb Liiklusseaduse § 4²-s sätestatud rahvusliku liiklusohutusprogrammi elluviimise põhimõttel, mille eesmärk on hukkunutega õnnetuste ennetamine — Transpordiameti poolt kehtestatud eesmärk on, et aasta jooksul pärast tähistamist üheski tähistatud kohas hukkunutega õnnetust ei toimuks ning vigastatute arv väheneks vähemalt poole võrra.
Praktikas mõjutab see kolme ringi: ülesõitvaid juhte, kellele ähvardab trahv kuni 300 trahviühikut ja pikaajaline juhtimisõiguse äravõtmine suure ületamise puhul; teeomanikku Transpordiametit, kes peab piirangu aluse ja tähistuse korrasoleku tagama; ning kaitsealaseid — kõrvalteelt väljasõitjaid ja jalakäijaid, kelle kaitseks piirang kehtestatud on. Ettevõtetele ja statsionaarselt sõitjatele tähendab tõhustatud järelevalvet, et tähistatud kohtadesse keskenduv fikseeriv järelevalve muudab kiiruseületamise avastamise tõenäosuseks nendele lõikudele iseloomuliku riskiks. Järgneva aasta jooksul muutub olukord kohapealt ka füüsiliselt: tänavu saavad ohutuma lahenduse Keila-Haapsalu maantee Lehola bussipeatused koos Lehola/Kulna ristmikuga ning Jõhvi-Tartu-Valga põhimaantee ristmik Haava külas, ning ümberehituse lõppedes võetakse tähistus maha ja liiklusmärke kasutatakse järgmiste ohtlike kohtade tähistamiseks. Uut suuremahulist tähistamisprojekti tänavu ei kavandata, mistõttu jäävad aktiivse järelevalve põhisihiks olemasolevad 20 tähistatud kohta. Jälgimispunktina on oodata politsei järkjärgulist järelevalve tõhustamist tähistatud kohtades.