„Ameti peadirektor või tema volitatud isik otsustab lähtetoetuse andmise või sellest keeldumise kahe kuu jooksul taotluse esitamisest.“
„Lähtetoetus tuleb maksta tagasi lähtetoetuse tagasimaksmise teatise esitamisest arvates kolme aasta jooksul igal aastal ühe kolmandiku suuruses osas tagasimaksmisele kuuluvast lähtetoetuse summast.“
Kolme noore õpetaja probleem ei ole palga ega töökoormus, vaid see, et Haridus- ja Noorteamet on keeldunud neile 15 600-eurost õpetaja lähtetoetust välja maksmast, sest nende andmed ei vasta seaduslikele tingimustele. Keeldumise õiguslik alus on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 77 ning selle alusel kehtestatud õpetaja ja tugispetsialisti lähtetoetuse taotlemise, maksmise ja tagasinõudmise kord (haridus- ja teadusministri määrus, RT I, 29.12.2020, 36). Seaduse § 77 lõike 2 punktist 1 tuleneb, et toetust võib taotleda isik, kes on lõpetanud kõrghariduse tasemel õpetajakoolituse ja asub 18 kuu jooksul esmakordselt tööle kooli õpetajana, ning tingimus, et bakalaureuseõppe lõpetamise ja õpetajakoolituse alustamise vahele ei jää üle ühe aasta. Just viimane tingimus, varasem abiõpetajana töötamine ja töölepingu sõlmimise kuupäev enne õpingute algust on kolmes käsitletud juhtumis keeldumise põhjuseks.
Amet menetleb taotlusi EHIS-i ehk Eesti hariduse infosüsteemi andmete alusel, võrreldes neid esitatud dokumentidega (määruse § 3 lõige 1). Kuna abiõpetaja pole riiklikult reguleeritud ametikoht ja abiõpetajana töötamist EHIS-i kanda ei tohiks, ei saa amet sellist töötamist õpetajana arvesse võtta. Taotluse menetlemisel ametil kaalutlusõigus puudub — nagu harno esindaja selgitas, lähtub amet seadusest, mistõttu isegi mõne päeva erinevus töölepingu sõlmimise ja õpingute alguse vahel võib otsuse määrata. Elise Müüri puhul sõlmiti tööleping 19. augustil, õpingud aga algasid 1. septembril, mistõttu ei kvalifitseeru ta formaalselt toetusele. Seadus ei näe ette erandi tegemise võimalust, kuigi § 77 lõike 2 p 1 pikendab tähtaega emapuhkuse, ajateenistuse või pedagoogilise praktika võrra — neid asjaolusid käsitletud juhtumites aga ei esinenud. Kohtupraktikat esitatud allikates ei ole, mistõttu keeldumise õiguspärasuse kohta pole võimalik viidata sarnasele lahendile.
Keeldumise tagajärg on konkreetne: 15 600 eurot toetust jääb välja maksmata ja ametnikel pole seaduse järgi võimalust erandit teha. Kui toetus oleks makstud, oleks edasine risk tagasinõudmine: põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 77 lõike 4 ja määruse § 5 kohaselt tuleb toetus tagastada, kui pidev õpetajana töötamine lõpeb enne viie aasta möödumist, ja tagasimakse toimub kolme aasta jooksul igal aastal ühe kolmandiku võrra. Samas § 77 lõike 5 ja määruse § 5 lõike 6 alusel ei ole tagastamiskohustust, kui isik on tööandja olulise rikkumise tõttu lepingu erakorraliselt üles öelnud või kui tööandja on lepingu üles öelnud koondamise tõttu. Praktikas on see oluline just noortele pedagoogidele, kes kombineerivad õpinguid ja tööd: töölepingu kuupäevad ja ametikohtade registreerimine EHIS-is määravad otsekohe toetuse saamise võimaluse. Ministeerium on lähtetoetuse nõudeid analüüsinud ja tulevikus võib tingimusi muuta, kuid nagu uudises märgitud, ei puuduta need otsused selle loo peategelasi.
Kas pooleli oleva hoone aknatesse laskmine õhkrelvast, millel puudus konkreetne ohver, on karistatav teo kui sellise raskusastmega, mis õigustab kahe aasta ja kuue kuu pikkust tingimisi vangistust, ja kas selline karistusmõõt peab vastu apellatsioonikohtu kontrollis.
Õiguslik alus: Kuna esitatud alusmaterjalist konkreetset sättevõtet ei ole, toetun üldisele karistusõiguse printsiibile: karistusmõõt peab olema proportsionaalne teo ohtlikkuse ja süülisusega, ning tingimisi vangistuse puhul hinnatakse lisaks, kas karistuse eesmärk saavutatakse ka ilma tegeliku vangistuse täitmiseta. Tartu maakohtu otsus ja selle püsimajäämine ringkonnakohtus näitavad, et relvastatud tulistamine inimestega seotud ruumide suunas hinnatakse isegi ilma kehalise kahjuta olulise ohtlikkusega teona, mille puhul vabaduskaotus on õigustatud, kuid selle täitmine tingitakse.
Praktiline tähendus: Praktikas tugevneb argument, et relva kasutamine suunaga, kus inimesed võisid viibida, on iseseisev raskendav asjaolu ka siis, kui kahju piirdub varalise kahjuga – kaitsestrateegia, mis toetub ainult kahju vähesusele, on nõrk. Kaitsjale tasub rõhutada hoopis tingimisi karistamise põhjendusi (esmakordsus, kahju hüvitamine), sest kohtud on näidanud valmisolekut vabaduskaotust tingida, mitte sellest loobuda. Jälgida tasub, kas ringkonnakohtu lahend jõuab avalikku kohtulahendite andmebaasi, sest see kujundab edasist praktikat relvastatud teo ja tingimisi karistuse suhte osas.
Sama seaduse § 92–94 sätestavad olulise rikkumise eest isikule ja juriidilisele isikule kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordse kasu või kahju summas või kuni 10% juriidilise isiku konsolideeritud käibest.
Isik on kohustatud sulgema kõik sama hasartmängu liigi mängukohad ja lõpetama selle liigi kättesaadavaks tegemise kolme päeva jooksul kehtetuks muutumise päevast arvates.
Uudises kirjeldatud olukorras on õiguslik risk suunatud eelkõige hasartmängukorraldajatele, kelle tegevuslubade püsimine sõltub nii Maksu- ja Tolliameti järelevalvest kui ka Rahapesu Andmebüroo kooskõlastusest. Seadused sätestavad konkreetseid aluseid, mille põhjal lubasid saab kehtetuks tunnistada või trahve määrata. Päevakohane küsimus on, millistel juhtudel ja millisel määral võidakse hasartmängukorraldajat või tegevusloa omajat vastutusele võtta, kui maksustamisest tulenevad laekumised jäävad eesmärgist maha. Selle lahendamise aluseks on ennekõike Hasartmänguseadus ja Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus.
Sellest tulenevalt on korraldajatele oluline mitte üksnes hasartmängumaksu õigeaegne ja õige suurusega maksmine, vaid ka süsteemsus ja usaldusväärsus, mida Rahapesu Andmebüroo ja Maksu- ja Tolliamet hindavad kooskõlastusprotsessi käigus.
Normide kohaldamisel lähtutakse asjaoludest, mis käivitavad korraldaja vastutuse. Selleks, et tegevusluba tunnistataks kehtetuks, peab Maksu- ja Tolliametil olema Hasartmänguseaduse § 20 lõike 1 alusel piisav tõenduslik alus, näiteks:
Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt teatab Maksu- ja Tolliamet kehtetuks tunnistamisest Rahapesu Andmebüroole. Rahapesu andmebüroo pädevus tuleneb Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 4st, mille lõige 1 sätestab, et RAB kontrollib, kas büroole esitatud andmed on olulised rahapesu või sellega seotud kuritegude tuvastamiseks, tõkestamiseks või kohtueelseks uurimiseks. Hasartmängu korraldajad on selle seaduse § 2 lõike 1 punkti 3 kohaselt kohustatud isikud. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 92–94 alusel karistatakse juriidilist isikut kuni 5 000 000 euroga või kuni kahekordse kasu või kahju summas või kuni 10% juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. Füüsilise isiku puhul ulatub rahatrahv kuni 1 000 000 euroni.
Praktikas tähendab see, et kui poliitilisel tasandil otsitakse vastutust maksulaekumiste puudujäägi eest, siis õiguslikult jäävad võimalused piiratuks: vastutuse alused ja määrad on seaduses kindlaks määratud ning nende kohaldamine eeldab konkreetse rikkumise tõendamist. Kui Rahapesu Andmebüroo leiab, et korraldaja on rikkunud Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse nõudeid, on sellel õigus menetleda väärtegu ja Maksu- ja Tolliametil õigus algatada tegevusloa kehtetuks tunnistamine. Hasartmängukorraldajale võib see kaasa tuua:
Tulevaste arengute osas on oluline jälgida, kas Maksu- ja Tolliamet algatab mõne korraldaja suhtes menetluse ning kas Rahapesu Andmebüroo menetleb väärtegu seaduse §-de 92–94 alusel.
„Õpiväljundite saavutatust hinnatakse kutseeksamiga, mida võib sooritada ka osade kaupa. Kui kutse- või erialal ei ole kutseeksami sooritamine võimalik, lõpetatakse õpingud erialase lõpueksamiga“ (kutseharidusstandardi § 26 lg 2).
„Kutseõppe tasemeõppe lõpetamisel sooritatava kutseeksami läbiviimiseks moodustab õppeasutus hindamiskomisjoni … Kutse andmise õppe lõpetamise korral otsustab õppeasutus“ (kutseseaduse § 19 lõiked 6 ja 7).
Kutseõppe reformi otsustav küsimus ei ole lõpetaja kohustus sooritada eksamit, vaid see, kes ja millisel alusel kooli enda antud hinnangut kontrollib. Uudise tuum on see, et esmakutse andmise vastutus läheb koolile, samal ajal kui väline kontrollmehhanism õiguslikult veel kujundamata. Koolid annavad edaspidi esmakutse ise, sest õpingud loetakse lõpetatuks pärast õppekavas kirjeldatud õpiväljundite saavutamist, mille alusel väljastatakse lõputunnistus — seda sätestab kutseõppeasutuse seaduse § 34 lg 1. Õpiväljundite saavutatust hinnatakse kutseeksamiga, mida võib sooritada ka osade kaupa; kui kutseeksam pole võimalik, lõpetatakse õpingud erialase lõpueksamiga — nii kutseharidusstandardi § 26 lg 2 kui ka neljanda taseme kohta § 20 lg 2. Kutseõppe tasemeõppe lõpetamisel sooritatava kutseeksami läbiviimiseks moodustab õppeasutus hindamiskomisjoni ning kutse andmise otsustab õppeasutus — kutseseaduse § 19 lg 6 ja lg 7. Õigusküsimus, mis siin tekib, on: kas õppeasutuse enda koostatud hindamiskomisjon ja kooli enda otsus kutse andmiseks tagab sama kutse võrdse tase koolide lõikes. Seda lahendatakse kutseseaduse haldusjärelevalve sätete (4. peatükk, § 23) ja tulevase ühise hindamisraamistiku kaudu, mille õiguslik alus veel valmimata.
Kutsekomisjoni roll jääb olemas: ta kinnitab kutseeksami protseduurid, hindamiskorralduse juhendi ja eksamimaterjalid ning kooskõlastab hindamiskomisjoni liikmete nimekirja — kutseseaduse § 19 lõiked 4 ja 5 ning kutseasutuse kutsekomisjoni koosseisu kinnitab kutsenõukogu (§ 19 lg 3). Tööandjate mõju on seega institutsionaalselt ette nähtud, kuid lõplik otsus kutse andmiseks jääb õppeasutusele. Eksamikulude jaotus näitab ka vastutuse struktuuri: eksami väljatöötamise ja kutsekomisjoni töö kulud kannab konkursiga valitud kutse andja, läbiviimise kulud aga õppeasutus — kutseseaduse § 19 lg 2 ja lg 3. Lõputunnistus on riiklikult tunnustatud dokument, mille kool väljastab õpiväljundite saavutamisel, ja selle andmed kannab kool hariduse infosüsteemi — lõpudokumentide määruse § 2 lg 1 ja kutseõppeasutuse seaduse § 34 lg 3. Seega on riiklik tunnustus olemas, kuid selle sisuline võrdsus sõltub hindamise võrreldavusest, mida keegi praegu ei mõõda. Uudises toodud erinevused — 16% ja 75% sooritanud sõiduautotehnikute eksamil ning seitse edukat 55 CNC-operaatori hulgast — on just selle puudel põhinev riskiindikaator. Ministeeriumi kavandatav lahendus on ühine hindamis- ja kvaliteediraamistik, kus ülesanded ei pea olema samad, kuid peavad mõõtma samu oskusi võrreldava raskusega. Kui kool annab esmakutse liiga madalal tasemel, võib ta äärmuslikul juhul kaotada õiguse selles valdkonnas õpetada või esmakutset senisel viisil anda — selle sekkumiskorra õiguslik alus aga veel puudub.
Lõpetajale tähendab see, et lõputunnistuse saamise tingimuseks jääb õpiväljundite saavutamine, mille hindamiskorralduse üle otsustab tema enda kool koos kutsekomisjoni kinnitatud materjalidega.
Kui tööandja töötaja korduvatele pöördumistele ei reageeri või kui töötaja ei saa tööandjapoolse rikkumise erilise raskuse tõttu töösuhet jätkata, tekib töötajal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel (tööandja oluline rikkumine).
Töötaja ei pea täitma korraldust, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega.
Töötaja, kes üheksa kuud täidab kolme inimese ülesandeid ja ei jõua põhitööle, ei ole automaatselt töökiusamise ohver — kohtupraktika järgi eeldab kiusamine süstemaatilist, pikaajalist ja vaenulikku käitumist abitusse positsiooni sattunud töötaja suhtes. Siin on tegelik õiguslik küsimus hoopis see, kas tööandja korraldus täiendavate ülesannete täitmiseks on üldse kehtiv ja kas pikaajaline ülekoormus rikkub tööandja kohustusi. Töölepingu seaduse § 17 lg 1 nõuab, et korraldus oleks seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega, ja § 17 lg 2 kohaselt peab tööandja korralduse andmisel mõistlikult arvestama töötaja huve ja õigusi. Kui korraldus ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega, on see § 17 lg 3 alusel tühine, välja arvatud hädavajadusest tulenev korraldus (§ 17 lg 4), mida eeldatakse eelkõige vääramatu jõu olukordades. Üheksa kuud kestnud „ajutine“ lahendus ei vasta enam hädavajaduse eeldusele, mistõttu on töötajal õigus korralduse täitmast keelduda või nõuda olukorra korrigeerimist.
Poolte kohustused jaotuvad järgmiselt:
Tööinspektsiooni konsultandi selgitus annab praktilise tegevuskorra: kiusamise episoodid tuleb fikseerida ja tõendeid koguda ning tööandjale esitada hoiatus või mitu. Kui tööandja korduvatele pöördumistele ei reageeri, tekib töötajal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda Töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel tööandja olulise rikkumise tõttu. Töötaja suhtes kohaldatavate kollektiivlepingute tingimustest tuleb töötajat töötamise ajal tutvustada (Töölepingu seadus, tööandja kohustuste loetelu, punkt 8), mistõttu ei saa tööandja väita, et lisakohustuste alust pole võimalik kindlaks teha.
Realistlikud stsenaariumid on järgmised: