„Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinnaga ei tohi katta neid kulutusi, mis on kaetud liitumistasuga.“
„Konkurentsiamet teeb hinnaotsuse 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates.“
Kuressaare Veevärki kõrge veeteenuse hind ei ole õiguslikult iseseisev otsustusõigus, vaid tulemus, mille peab heaks kiitma Konkurentsiamet, ja selle kõrgus sõltub sellest, millised kulud seadus lubab hinnaga katta. Uudise fakt on see, et ettevõtte kanalisatsiooniteenuse hind on võrdluses kolmandal kohal, mille põhjuseks finantsjuht nimetab hajaasustusse rajatud torustikke ja sademevee koormust. Õiguslikult lahendab küsimuse Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 50, mille kohaselt hind kujundatakse nii, et vee-ettevõtjale on tagatud põhjendatud tegevuskulude katmine, keskkonnanõuete täitmine, investeeringud ja põhjendatud tulukus investeeritud kapitalilt. ÜVVKS § 52 lg 1 nõuab, et hinda arvatavad kulud oleksid põhjendatud ja lähtuksid tõhususest. Seetõttu on kesksed õigusküsimused, kas killustunud taristu ja sademevee juhtimine kanalisatsiooni on „põhjendatud“ kulu ning kas hinnataotluse aluseks olev dokumentatsioon seda tõendab.
Hinna kehtestamise menetlus toimub ÜVVKS § 57 lg 1 alusel: vee-ettevõtja esitab Konkurentsiametile hinnataotluse koos hinnakirja, reostusgruppide kirjelduse ja alusdokumentatsiooniga. Konkurentsiamet kontrollib § 58 lg 1 alusel, et hind sisaldaks üksnes § 50 ettenähtud põhjendatud kulusid ja tulukust, ning teeb hinnaotsuse § 58 lg 3 järgi 30 päeva jooksul, mida keeruka taotluse puhul võib pikendada kuni 90 päevani. Menetluses on ametil § 58 lg 5 ja § 58 lg 6 alusel õigus kontrollida raamatupidamist, nõuda lisaandmeid ja siseneda ettevõtte territooriumile. Oluline on § 50 lg 5 (allikas [6]): kui vee-ettevõtja osutab teenust mitmel reoveekogumisalal, võib kõigile kehtestada ühise hinna, arvestades summaarseid kulusid — just see norm õigustab, et Kuressaare linnatarbijad maksavad 28 autonoomse süsteemi kulude katmiseks. Samas § 50 lg 4 keelab hinnaga katta kulutusi, mis on juba kaetud liitumistasuga, ja hind ei tohi olla diskrimineeriv. Konkurentsiameti 10.05.2024 käskkirjaga nr 1-2/2024-016 kinnitatud soovituslik metoodika, mis on välja töötatud ÜVVKS § 51 alusel, juhendab kulude jaotamist veeteenuste vahel ning renditud põhivara rendikulu põhjendamist. Tarbijal on § 59 lg 10 (allikas [11]) alusel õigus hinnaotsus kohtus vaidlustada halduskohtumenetluse korras; ettevõtjal on samasugune õigus, kui amet hind kehtestamata jätab (§ 59 lg 11). Esitatud allikate hulgas kohtupraktikat ei ole, mistõttu sarnaste vaidluste kohtulahendeid nimetada ei saa.
Praktikas tähendab see, et Kuressaare Veevärgi järgmine hinnamuudatus läbib Konkurentsiameti kontrolli, kus ettevõte peab põhjendama muu hulgas Leisi laiendamise ja Mändjala rajamise investeeringute vastavust arendamise kavale — amet küsib selleks arvamuse ka kohalikult omavalitsuselt (§ 59 lg 8 allikas [11]). Kui amet leiab, et kehtiv hind ei vasta §-des 50–55 sätestatud põhimõtetele, võib ta § 60 lg 1 alusel kehtestada ajutise hinna uue hinnaotsuseni välja. Ettevõtja on kohustatud § 57 lg 3 (allikas [5]) järgi teavitama ametit 30 päeva jooksul asjaolust, mis muudab hinda rohkem kui 5% majandusaasta jooksul. Tarbijatele ja kohalikule omavalitsusele on oluline, et hinnataotluse dokumentatsioon ja arendamise kava on avalikult kontrollitavad alused, millele vaidlus saab tugineda.
Tahtliku kütusevarguse eest karistatakse Karistusseadustiku § 200 lõike 1 alusel rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega, suures ulatuses või korduva toimepanija puhul kuni kolmeaastase vangistuseni.
Tahtliku süüteoga saadud kütus konfiskeeritakse KarS § 83¹ lõike 1 alusel riigi omandisse, ja kui vara on segunenud muu varaga, asendatakse konfiskeerimine § 84 alusel väärtusele vastava summa väljamõistmisega.
Järvamaa tanklates maksmata lahkunud juhtide õiguslik olukord sõltub sellest, kas tegu oli inimliku eksimusega või tahtliku vargusega — esimesel juhul menetlust ei alustata, teisel juhul ootab ees süüteo menetlus. Kui vargus on toime pandud grupi poolt, isikul, kes on varem toime pandud varguse, omastamise, kelmuse või muu vara vastu suunatud süüteo, või suures ulatuses, tõuseb sanktsioon rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuseni (§ 200 lõige 2). Juriidilise isiku poolt toime pandud teo eest karistatakse rahalise karistusega (§ 200 lõige 3). Tööandja kütusekaardi väärkasutamine isikliku sõiduki tankimiseks on uudises õigesti kvalifitseeritud omastamise juhtumina, mitte tankla vastu suunatud teona; kui sellise käitumisega on tekitatud suur varaline kahju ja puudub varguse koosseis, võib rakenduda ka § 217² usalduse kuritarvitamise koosseis, mille eest karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Menetlusaluse isiku ja tankla õigused ning kohustused jaotuvad selle järgi, kas teo tahtlikkus on tõendatud.
Allikate hulgas kohtupraktikat ei ole, mistõttu konkreetse kohtuasja nimetamine pole võimalik.
Praktikas on sellest teemast kõige rohkem huvitatud juhid, kes tanklates maksmata lahkuvad, tanklaketid ja tööandjad, kelle kütusekaarte kasutatakse isiklikuks sõiduks. Hajameelsel juhil piisab tagasimaksest ja menetlus jääb alustamata; tahtlikul varastajal ootab ees aga kuni kolmeaastase vangistuseni ulatuv sanktsiooniruum koos kütuse konfiskeerimise või selle väärtusele vastava summa väljamõistmisega. Tanklatele jääb valikuks, kas loobuda tankimisest enne maksmist, nagu politsei on ettepaneku teinud, või toetuda videovalvele ja töötajate tähelepanelikkusele, nagu Circle K ja Alexela praegu teevad.
Otsene alusmaterjal (seaduse paragrahv või kohtulahend) esitatud ei ole, mistõttu toetun üldisele õigusprintsiibile ja avalikult teadaolevale regulatsiooniraamistikule, märkides seda selgelt. Venemaaga kaubanduse piirangud pärinevad Euroopa Liidu sanktsioonidest (nõukogu määruse 833/2014 alusel), mis kehtivad otse ja millest Eesti riik ei saa eravõtmeettevõttele lisakohustusi kehtestada ühepoolse tähtajaga – riigi tegevus piirdub siin poliitilise surve, koostöö ja Euroopa Komisjoni strateegiliste projektide mehhanismi (kellele ettevõte nimekirja kaudu allub) kasutamisega. Uudises kirjeldatud vahend – tähtaja kokkuleppeline paikapanek rahastus- ja investeeringulubaduste kontekstis – on seega pigem halduslik-politiline kokkulepe kui kehtestatud õiguskohustus, ja selle õiguslik siduvus jääb esitatud materjali põhjal lahtiseks.
Alusmaterjalis kohtupraktikat ei ole, mistõttu seda jaotust ei esita.
Praktiline risk seisneb selles, et riigi avaldatud „tähtaeg“ (järgmise aasta algus) ei põhine siin nähtaval õigusnormil, mistõttu ettevõtte ja riigi vahel tekib ebakindlus, kas tegu on siduva kohustuse, rahastustingimuse või vaid poliitilise deklaratsiooniga. Tugevam argument ettevõtte poolel on praegu see, et sanktsioonirežiim ise Rosatomi toorme ostmist Silmetile ei keela ja Eesti on ise nõudnud sellele erandit just tarneahela katkemise vältimiseks – see on kooskõlas uudises kirjeldatud asjaoluga, et Eesti nõudis Solikamski tehase erandit sanktsioonidest. Praktikas tasub jälgida, kas tähtaeg seotakse Euroopa Komisjoni strateegilise projekti rahastustingimustega (siis tekib siduv lepinguline mehhanism) või jääb see vaid avalikuks survevahendiks, sest ilma selleta on riigi õiguslik võimalus eravõtmeettevõtte tarneotsuseid dikteerida piiratud ja vaidluse korral tuleb tugineda konkreetsele rahastus- või toetuslepingule, mitte üldisele poliitilisele positsioonile.
Kui teise liikmesriigi isiku käibe käive kokku ületab kalendriaastal 10 000 eurot, kohaldatakse lõiget 1 või 2 nimetatud suuruses käibe tekkimise päevast alates.
Kui ettevõtlusega tegeleval välisriigi isikul, kellel puudub Eestis püsiv tegevuskoht, tekib maksustatav käive, mille tekkimise koht on Eesti, tekib tal registreerimiskohustus maksustatava käibe tekkimise päevast alates.
Uudise kesksel teemal – toiduainete käibemaksumäära langetamise mõju hindadele – ei ole esitatud allikates ühtegi sätet käibemaksumäärade kohta, mistõttu selle küsimuse õiguslikku lahendit nende allikate põhjal anda ei ole võimalik. Allikatest lähtuvalt on siiski selge, milline õiguslik raamistik määrab, millal Eesti käibemaks üldse kohaldub ja kellele vastav maksukohustus langeb. Juhtumi tuumaks on käibemaksukohustuse tekkimine ja jaotus olenevalt käibe tekkimise kohast, mida reguleerivad Käibemaksuseaduse § 9 (kauba käibe tekkimise koht), § 10 (teenuse käibe tekkimise koht) ja § 10¹ (ühendusesisene kaugmüü ning elektrooniliselt osutatavate teenuste erisused). Kauba käibe tekkimise koht on Eesti, kui kaup toimetatakse saajale Eestis, eksporditakse Eestist või imporditakse Eestis asuvale saajale (Käibemaksuseaduse § 9 lg 1). Teenuse puhul on käibe tekkimise koht Eesti, kui teenust osutatakse Eestis registreeritud maksukohustuslasele või piiratud maksukohustuslasele (Käibemaksuseaduse § 10 lg 1). Nii kauba kui teenuse puhul kehtib lisaks 10 000 eurone käibelävi: kui teise liikmesriigi isiku vastav käive kalendriaastal seda ületab, kohaldatakse vastavat reeglit päevast alates, mil lävi täitub (Käibemaksuseaduse § 10 lõiked 3–4).
Normide kohaldamisel eristuvad maksukohustuslane, piiratud maksukohustuslane ja registreerimata isik, millest sõltub, kas maksu kohustatuna arvestatakse müüja või maksustatakse ostja. Kui käibe tekkimise koht on Eesti, on maksukohustuslane kohustatud väljastama seaduse nõuetele vastava arve ka olukordades, kus teenus maksustatakse teenuse saaja liikmesriigis (Käibemaksuseaduse § 16 lg 1¹). Ettevõtlusega tegeleval välisriigi isikul, kellel puudub Eestis püsiv tegevuskoht, tekib maksustatava käibe tekkimise päevast registreerimiskohustus, välja arvatud nullprotsendise määraga maksustatava käibe puhul ning juhul, kui ta on registreeritud teise liikmesriigi erikorra rakendajana (Käibemaksuseaduse § 13 lg 3). Piiratud maksukohustuslane peab maksma käibemaksu muu hulgas välisriigi isikult saadud teenuselt, mille käibe tekkimise koht on Eesti (Käibemaksuseaduse § 12 lõigete näidatud loend). Ühendusevälise riigi isiku puhul võivad liikmesriigid kohaldada pöördmaksukohustust, mille alusel tasub käibemaksu teenuse saaja, kuna Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ artikkel 194 lg 1 lubab seda ette näha, kui teenuse osutaja asukoht ei ole selles liikmesriigis. Ühendusesiseses kaugmüügis on käibe tekkimise koht Eesti, kui kaup toimetatakse teisest liikmesriigist Eestisse registreerimata isikule (Käibemaksuseaduse § 10¹ lg 1). Esitatud allikate hulgas kohtulahendeid ei ole, mistõttu praktika selgitusi nendele normidele tuua ei saa. Tagastamise poolel saab teine liikmesriigi maksukohustuslane tagasi käibemaksu kauba soetamisel või teenuse saamisel Eestis, esitades taotluse ja muu teabe maksuhaldurile elektrooniliselt eesti või inglise keeles (Välisriigi maksukohustuslasele käibemaksu tagastamise kord § 1 lg 2).
Praktikas tähendab see, et Eesti edasimüüjad ja teenuse saajad peavad iga ühendusesise tehingu puhul hindama, kas käibe tekkimise koht on Eesti või teine liikmesriik ning kellele maksukohustus sellega kaasneb. Ettevõtetele on oluline jälgida 10 000-eurost läve: selle ületumisel muutub kohaldatav reegel ja maksustuspädevus kohe. Ühendusevälised teenusepakkujad peavad registreerimiskohustuse tekkimist hinnama maksustatava käibe tekkimise päevast, sest hilinemine toob kaasa maksukohustuse tekkega seotud tagajärjed vastavalt seadusele. MTA andmepõhisele aruandlusele üleminek, millele uudis viitab, tähendab ettevõtetele seda, et andmed majandustarkvarast liiguvad otse riigile ja aruandlusvigade tuvastamine muutub andmepõhise kontrolli korral kiiremaks.