Teenuse käibe tekkimise koht on Eesti, kui teenust osutatakse Eestis registreeritud maksukohustuslasele või piiratud maksukohustuslasele (Käibemaksuseaduse § 10 lg 1).
Kui teise liikmesriigi isiku kauba ja teenuse käive kokku ületab kalendriaastal 10 000 eurot, kohaldatakse sihtkoha reeglit sellest päevast alates (Käibemaksuseaduse § 10 lg 4).
Käibemaksulangetamise arutelu käib siin kahe eri teema kõrval: toidukaupade määra poliitika ja Eesti ettevõtte välismaisele kliendile osutatava koolituse maksustamine. Koolituse puhul otsustav küsimus on teenuse käibe tekkimise koht, sest Eesti käibemaksu kohaldamine sõltub sellest, kas käibe tekkimise koht on Eesti või välisriik. Seda lahendatakse Käibemaksuseaduse § 10 alusel, mis määrab teenuse käibe tekkimise koha, ning täiendavalt § 9 kauba ja § 10¹ kaugmüügi ning elektrooniliselt osutatava teenuse puhul. Kui aga teenuse saaja on teises liikmesriigis registreeritud maksukohustuslane, ei ole käibe tekkimise koht üldjuhul Eesti ning teenus kuulub maksustamisele saaja liikmesriigis. Seetõttu ei sõltu vastus sellest, kas klient on välisettevõte, vaid sellest, kas ta on registreeritud maksukohustuslane ja kas teenus on olemasoleva koolituse ost või eraldi tellimus.
Eesti ettevõtte ja välismaise edasimüüja või kliendi vahelise koolituse puhul tuleb eristada vähemalt kolme olukorda:
Kui käibe tekkimise koht on Eesti, on maksukohustuslane kohustatud väljastama Käibemaksuseaduse § 37 lg 1¹ nõuetele vastava arve, sealhulgas juhul, kui teise liikmesriigi registreeritud isikule osutatakse teenust, mis maksustatakse saaja liikmesriigis. Kui Eesti ettevõtjal tekib maksustatav käive, mille tekkimise koht on teine liikmesriik, võib talle tekkida registreerimiskohustus selle liikmesriigi maksusüsteemis; Käibemaksuseaduse § 13 lg 3 näeb ette registreerimiskohustuse tekkimise maksustatava käibe tekkimise päevast alates välisriigi ettevõtlusega tegeleval isikul, kellel puudub Eestis püsiv tegevuskoht. Teise liikmesriigi maksukohustuslasele, kes kasutab Eestis tasutud käibemaksu oma asukohariigi ettevõtluses, tagastatakse maksu vastavalt Välisriigi maksukohustuslasele käibemaksu tagastamise korrale (kehtestatud Käibemaksuseaduse § 35 lg 10 alusel), kusjuures taotlus esitatakse maksuhaldurile elektrooniliselt eesti või inglise keeles. Kui maksukohustuslane, kelle asukoht ei ole selles liikmesriigis, kus käibemaks tasumisele kuulub, tarnib kaupu või osutab teenuseid, võib liikmesriik näha ette, et maksu tasub saaja — see võimaldab Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ artikkel 194 alusel kohaldada maksukohustuse ümberlülitamist ehk nn reverse charge'i.
Eesti ettevõtjale tähendab see, et enne välismaisele kliendile koolituse osutamist tuleb kindlaks teha kliendi registreeritus ja teenuse iseloom, sest vale järeldus toob kas liigse Eesti käibemaksu arvestamise või maksustamise saaja liikmesriigis. Praktikas on see oluline arve esitamisel: kui käibe tekkimise koht ei ole Eesti, ei arvestata Eesti käibemaksu, kuid arve väljastamise kohustus või sihtkohariigi mehhanismi kasutamine jääb alles. Toidu käibemaksu langetamise puhul on praktiline küsimus, kas ja millal seadusmuudatus jõustub ning milline uus määr kehtib.
„Kaitse-eeskirjaga piiritletakse ühe või mitme erineva rangusastmega kaitsevööndi ulatus ning määratakse … piirangute osaline või täielik, alaline või ajutine kehtivus vööndite kaupa."
„Kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta … muuta katastriüksuse kõlvikute piire ega kõlviku sihtotstarvet."
Erametsaomanike jaoks võib keskkonnakaitse piirangute õiguslik alus osutuda nõrgemaks, kui Keskkonnaamet rakendab neid Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) kontrollimata andmete põhjal — õiguskantsler on soovitanud ametil sellised kanded parandada ja enne piirangute seadmist hinnata alusinfo piisavust. Selle küsimuse lahendamise aluseks on Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 39⁵, mis määratleb EELIS-i kui riigi infosüsteemi kuuluvat andmekogu, mille eesmärk on süstematiseeritult koguda ja avalikustada teavet muu hulgas kaitstavate loodusobjektide, Natura 2000 alade, vääriselupaikade ja kaitsevööndite kohta. Sama seaduse paragrahvi lõike näevad ette, et ruumiobjekti piirid esitab infosüsteemi õigusakti ettevalmistanud asutus ja loaga määratud objektide andmed — loa andja, mis paneb andmete õigsuse vastutuse avalikku asutusse. Andmete ajakohasus ja täpsus pole seega vaid tehniline küsimus, vaid eeldus sellele, et looduskaitseotsused põhinevad seaduslikul alusel.
Looduskaitseseaduse §-de 8 ja 9 alusel toimub kaitstava loodusobjekti tüübi, kaitse eesmärgi, välispiiri ning kaitse-eeskirjas märgitud piirangute muutmine või kehtetuks tunnistamine — õiguskantsleri soovitus viitab, et enne selliseid otsuseid tuleb alusinfo korrektust kontrollida. Kaitse-eeskiri määratleb Looduskaitseseaduse § 12 lõike 2 kohaselt kaitsevööndite ulatuse ja piirangute osalise või täieliku, alalise või ajutise kehtivuse vööndite kaupa, mistõttu on kaitsevööndi piiri ja ulatuse täpne määramine maaomanikele otsest majanduslikku tähtsust. Kaitse alla võtmise otsuse seletuskirjas peab menetlev asutus esitama põhjendused ka välis- ja vööndite piiri kulgemise kohta ning kaitse alla võtmise menetluse kirjelduse koos ärakuulamise tulemustega. Keskkonnaamet tagab Looduskaitseseaduse lõike kohaselt ka hüvitus- ja leevendusalade EELIS-i kandmise ning andmete ajakohastamise, mis kinnitab ameti aktiivset rolli andmekvaliteedi tagajana. Kaitsevööndi piir on otseselt seotud maaomanike majandustegevuse õigustega: Looduskaitseseaduse lõike 4 alusel on keelatud kaitstava looduse üksikobjekti kaitse-eeskirjaga vastuolus olev või objekti seisundit kahjustav tegevus. Lisaks sätestab Looduskaitseseaduse § 14, et kaitsealal või hoiualal ei või ilma valitseja nõusolekuta muuta katastriüksuse kõlvikute piire, koostada maakorralduskava ega teostada maakorraldustoiminguid, mistõttu on EELIS-i andmete täpsus piirangute tekkimise ja ulatuse jaoks määrav.
Kui Keskkonnaamet järgib õiguskantsleri soovitust, peab amet parandama EELIS-i ekslikud kanded ning enne piirangute rakendamist hindama, kas nende aluseks olev info on piisav — see võib viia olukorrani, kus maaomanikel on õigus taotleda piirangute kaotamist või muutmist, kui nende alusandmed ei ole korrektsed. Erametsaliit kasutab õiguskantsleri seisukohta argumentina laiema looduskaitse reformi vajaduse toetuseks ning ootab EELIS-i andmete kvaliteedi tõstmist, mis võib pikas plaanis mõjutada kaitse alla võtmise ja piirangute seadmise praktikat kogu metsandussektoris. Piirangute seadmisel mõjutatud maaomanikele on oluline, et EELIS-i avalikustatavad andmed keskkonnaportaali kaudu võimaldavad neil oma kinnistuid puudutavaid kaitsevööndite piire ja piiranguid enne investeeringute või metsamajandustegevuse plaanimist kontrollida.
Võlaõigusseaduse § 161 lõike 1 alusel võib kahjustatud lepingupool leppetrahvi nõuda tegelikust kahjust sõltumata, mistõttu ei muuda sõiduki kolmenädalaga toimunud edasimüük poolte kokkulepet.
Võlaõigusseaduse § 162 lõike 3 järgi ei või leppetrahvi vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud, seega pidi tarbija vaidlema enne maksmist.
Tarbijavaidluste komisjoni otsusega jäi autorendilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks kokku lepitud viie kuu renditasu suurune lõpetamistasu jõusse, kuigi tagastatud sõiduk müüdi kolme nädalaga edasi. Lugeja jaoks tähendab see, et selline kokkulepe on lepingulistes suhetes siduv ning edasimüügi kiirus üksi ei anna alust selle ümberlükkamiseks. Õigusküsimus tekib leppetrahvi ja määratud suuruses hüvitise vähendamise võimaluse ümber, mida reguleerivad Võlaõigusseaduse (VÕS) § 158–162. Komisjonil puudub pädevus seadusest tulenevaid norme kõrvale jätta, mistõttu hindas ta lepingutingimuse kehtivust ja mõistlikkust just nende sätete alusel. Kuna tegu ei ole eluruumi üürimisega, ei kohaldu siin VÕS § 287 keelud, vaid üldine leppetrahvi režiim.
VÕS § 158 lõike 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud kohustus maksta rikkunud poolele määratud rahasumma, ja VÕS § 161 lõike 1 alusel võib kahjustatud pool seda nõuda tegelikust kahjust sõltumata. Seetõttu ei ole sõiduki kiire edasimüük ja rendileandja vähenenud kahju iseenesest alus tasu keeldumiseks — nõue põhineb kokkuleppel, mitte tegeliku kahju tõendamisel. Vähendamise ainus teeb avab VÕS § 162 lõike 1: kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus selle vähendada mõistliku suuruseni, arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja poolte majanduslikku seisundit. Tähtis on ka VÕS § 162 lõike 3 keeld — pärast leppetrahvi tasumist ei saa selle vähendamist enam nõuda, mistõttu oleks tarbijanud pidanud vaidlema enne maksmist. VÕS § 159 lõike 2 järgi kaotab pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta ei teata sellest mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist, kuid see kaitseb võlgnevat, mitte nõudjat. Komisjoni hinnangul ei muutnud kolme nädalaga toimunud edasimüük poolte kokkulepet, sest lepingutingimus oli selgelt määratletud ega näidanud olevat ebamõistlikult suur.
Praktikas tähendab see, et autorendi- ja liisingutingimustega nõustuv tarbija kannab ennetähtaegse lõpetamise kulud sellisel suuruses, nagu lepingus kokku lepitud, ja edasimüügi kiirus komisjoni hinnangul vabastust ei anna. Sarnases olukorras tarbijale jääb realistlikuks teekond komisjoni otsusest edasi kohtusse, kus ainult kohus saab VÕS § 162 alusel tasu mõistliku suuruseni vähendada ja hinnata õigustatud huvi tegelikku ulatust. Ettevõtjatele näitab otsus, et selgelt sõnastatud lõpetamistasu tingimus on kohtuvälisel vaidlustamisel vastupidav, kui selle suurus on lepingus ette nähtud ja kokkulepitud. Tarbijale on oluline enne maksmist vaidlustada tingimus, sest hilisem vähendamisnõue on seadusega välistatud.
[TEISINIS_KLAUSIMUS]: Kas toetuse saaja (Anija vald) võib KIK-i meetmemäärusega kehtestatud tähtaja – riigihanke menetluse alustamise kuue kuu jooksul pärast abikõlblikkuse perioodi algust – ületamise korral toetuse äravõtmisest hoiduda, kui tähtaja ületamine tulenes hankesõltumatus eksituses ja vallavalitsus püüdis asja kooskõlastada meetme koordinaatori ja KIK-iga.
Õiguslik alus: Otsene alusmaterjal (meetmemääruse tekst, KIK-i seadus või vastav kohtulahend) puudub, mistõttu toetun üldisele õigusprintsiibile: kui haldusakti aluseks olev norm (meetmemääruse tähtaeg) on imperatiivne ja ametiasutusel puudub kaalutlusõigus, peab asutus tähtaega kohaldama ilma erandita – see on ka KIK-i esindaja seisukoht, mida abivallavanem Priit Vabamäe artiklis edasi annab. Üldine haldusõigus ei anna haldusorganile alust tähtaega „inimliku eksituse“ tõttu ignoreerida, sest haldusakti seadusvastasus hinnatakse normi ja fakti kokkulangemise, mitte süü põhjal; leevendusvõimalused (tähtaja pikendus, erand) peavad olema normis ette nähtud, mitte tuleneda läbirääkimistest.
Praktiline tähendus: Konkreetne õppetund on, et EL-i struktuurifondidest rahastatavate toetusmeetmete puhul ei tohi toetuda ainult projekti lõpetamise tähtajale, vaid tuleb enne toetuslepingu allkirjastamist süstemaatiliselt välja selgitada ja kalendrisse kanda KÕIK meetmemääruse tähtajad, sealhulgas hanke alustamise tähtaeg – just selle vahelejätmine maksis Anija vallale 920 566,08 eurot. Praktikas tähendab see, et kui vallavalitsus plaanib keeruka projekteerimis-ehitushanke (abikõlblike ja mitteabikõlblike kulude eraldamisega), tuleb hanke alustamise kuue kuu tähtaeg kontrollida juba enne, kui otsustatakse hanke ülesehitus, sest hilisem kooskõlastus KIK-i juristi ja riskiosakonnaga ei anna tulemust, kui meetmemäärus erandit ei luba. Riskiks on ka see, et isegi uue taotluse esitamine samasse meetmesse ei aita, kui meede on rahajaotusega sisuliselt suletud – seega on ainus tõhus kaitse ennetav tähtaegade haldamine, mitte tagantjärele argumenteerimine; tasub jälgida, kas KIK-i või kohtu praktikas kujuneb välja eranditega seotud kaalutlusõiguse tõlgendus, sest praegune juhtum näitab, et ametiasutus endale sellist kaalutlusõigust ei tunnista.